„Koduvõimleja ABC“

Enn Loo
„Koduvõimleja ABC“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Kaas: H. Mikiver.
Joonised: M. Torim.

Jooga ei olnud Nõukogude Liidus soosingus. Hulk aastakümneid oli see lausa keelatud. Sestap ei mäleta ma oma lapse- ja noorpõlvest ühtegi joogaraamatut, mis praeguste noorte jaoks elu elementaarne osa on. Üht-teist jooga kohta avaldati küll moeajakirjas Siluett, kuid enamasti varjati joogat neis kirjutistes mõne muu nimetuse taha.

Kui 1976. aastal ilmus 20 000-lise trükiarvuga „Koduvõimleja ABC“, muutus see kohe väga tagaotsitavaks raamatuks, sest lugejad said silmapilkselt aru, et tegelikult on Enn Loo sellesse üsna väikeseformaadilisse raamatusse kogunud hulga joogaharjutusi. Kusjuures sõna „jooga“ selles raamatukeses polnud.

Vajalik tarkus oli nii hästi ära peidetud, et võimud raamatukesele ilmumisloa andsid, sest kuidas ikkagi hakata vastu võimlemisharjutustele, mille saatesõnas autor tragilt isegi tollase riigimehe Kliment Vorošilovi sõnu tsiteeris: „Kes järjekindlalt ei tegele kehaliste harjutustega, sarnaneb inimesega, kes on teadlikult otsustanud vananeda 45. eluaastaks ja forsseerida oma raugastumist“.

Enn Loo pealkirjastas oma raamatukese peatükid tagasihoidlikult: harjutused kaelale, õlavööle ja kätele, puusavööle ja jalgadele, kerele; spetsiaalsed hingamisharjutused; harjutused kaaslasega ja koduvõimlemise kompleksid. See oli tõeline väike joogavaramu, mis mind läbi elu saatnud on.

Üheksa aastat hiljem ilmus Enn Loolt veidi värvikam ja suurem raamat. Selleks ajaks olid võimurid aru saanud, et jooga on nii kasulik asi, et Nõukogude inimesed võivad sellega tegeleda. Selle raamatu pealkiri oli küll veel „Võimle terviseks!“ (kirjastus Valgus, Tallinn 1985), kuid nutika kaanepildi kaudu oli kaanele paigutatud sõna „jooga“ – tolle aja ja ajastu kohta väga kõva sõna. Selle joogaraamatu tiraaž oli juba 50 000 ja võib öelda, et selle raamatuga algas jooga täielik võidukäik Eestis.

Selles kirjutati joogast esmakordselt täiesti avalikult ja põhjalikult ning Enn Loo ütles saatesõnas, et on joogat harrastanud üle 20 aasta ning oma tervise ja töövõime säilitamisel saavutanud üpris tõhusaid tulemusi. Enam ei pidanud raamatu autor enesele ja joogale kaitsekilbiks tsiteerima Nõukogude riigijuhte ja võis vabalt kirjutada India filosoof Patandžali joogasüsteemist, soovitada kasulikke aasanaid (tollane kirjapilt), mis kergendavad ja soodustavad paranemist mõnede haiguste puhul, nimetada neid sanskriti keelest pärinevate nimetustega. 

Eelmise raamatukese tagasihoidlikud joonistused on asendunud märksa tugevamate ja avameelsemate B. Grodinski joonistustega ning äratuntavate asanasooritajate fotodega.

Seegi raamat kadus lettidelt nagu soe sai. Mina sain selle ühelt kolleegilt kingituseks.

Kolmas joogaraamat, millest läbi aastate lugu pidanud olen, on Anti Kidroni ja Holger Oidjärve „Harrastame joogat. - Elamistarkus. Harjutused. Enesetervendamine“ (Mondo; Tallinn 1996).

Selles raamatus on kirjeldatud „pehmet joogat“, mis erineb mõnes suhtes india joogide praktikast, kuid saatesõna kirjutaja teadmamees Gunnar Aarma arvates leiab ilmselt just sellisena siinmail ka enam järgijaid. Veel tõdes Aarma, et selles käsitluses on kõik tasakaalus – miski pole liigne ning midagi olulist pole ka puudu.

„Harrastame joogat“ illustreeris hästi mõistetavate lihtsate joonistustega tuntud joogatreener Holger Oidjärv.

Need on senini kolm olulisemat joogaraamatut minu riiulil.