„Kuunar „Kolumbus““

Nikolai Trublaini
„Kuunar „Kolumbus““
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Tõlkinud Aino Gross.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Olen tähele pannud, et palju on neid, kes seda raamatut mittelugenuna arvavad, et tegemist on teosega, mis Kolumbuse Ameerika avastusretkest pajatab. Aga pole! On hoopis üks päris hea nõukoguliku seikluskirjanduse näide, kus tegelasteks nii nutikad kangelasmeelsed noored kui ka kõigeks halvaks võimelised diversandid.

Kui ma seda äraloetud köidet nüüd vaatasin, siis ega kohemaid suurt midagi küll ei meenunud peale vapra isemeelse neljateistaastase tüdruku Zorja Nahhodka, kes mulle sügava mulje jättis, aga oma ilmumise ajal oli see minu meelest üks ütlemata põnev raamat, mida ma hästi mitu korda lugesin. Ka illustratsioonid sobisid selle põnevusega ja olid meeldejäävad.

Omamoodi põnev on juba seda raamatut sissejuhatav autori elu- ja loometee tutvustus, sest Nikolai Trublainil oli sündmustest tihe ja seiklusrikas elu.

Esimese osa alguses tutvub lugeja kuunar „Kolumbuse“ junga Markoga, kes on seitsmeteistaastane ja just kohtunud talle tundmatu neiuga, kes on torianiitliiva uuriva professor Ananjevi tütar Ljuuda. Lisaks kuunar „Kolumbuse“ meeskonnale saab lugeja tuttavaks ka teise laevaga, miiniristleja „Tormilinnuga“. Nendega seotult hakkavadki sündmused arenema.

Eriti meisterlikult see teos kirja pandud pole, kuid selles on kaasahaaravat hoogu, mis paneb noorte saatusele kaasa elama ja hoiab lugejat selles õhinas kuni raamatu lõpuni. Vähemasti oli see nii minu põlvkonnaga, kuid praegusajal olen kuulnud nooremate inimeste nurinat, et seiklusjuttude sarja raamatud on liiga ... aeglased.

Olgu, kuidas on, maitsmiseks panen siia ühe lõigukese:

„Pimeduses hiilis oma kajutist erakordse ettevaatlikkusega välja hullumeelne, keda oli haaranud tahe sundida professor Ananjevi tütart avaldama isa saladusi.

Ljuuda astus kiiresti tagasi oma kajutisse ja lõi ukse kinni. Vaevalt oli ta jõudnud riivi ette lükata, kui Anton kogu jõuga uksele vajus. Tuli kuuldavale mürtsatus, siis aga oie. Hullumeelne kukkus peajuhiruumis komandöri kajuti ukse ette maha.

Ljuuda istus toolile, laskus seljatoele ja mõtles jubedustundega oma olukorrale.“

* Nikolai Trublaini (25. aprill 1907 – 4.okt 1941) oli Ukraina kirjanik. Praegu leiab tema kohta teatmeveebidest andmeid nime Mikola Trublaini all. Küllap oli Nikolai selle venestatud vorm. Mikola (Mykola) Trublaini perekonnanimi oli tegelikult Trublaevski.

1925. aastal suundus ta kodukülast Olšankast (Vinnitsa oblast) Harkivisse ajakirjandust õppima ja naasis sealt vabariikliku ajalehe kaastöölisena, kellest hiljem sai erikorrespondent. Jäälõhkuja „Litke“ katlakütjana võttis ta osa Arktika ekspeditsioonist, hiljem osales veel mitmel polaarekspeditsioonil ja kirjutas neist raamatuis. Samuti kirjutas ta Arktika kohta noortele lugejatele.

Mikola Trublaini langes Suures Isamaasõjas. Loomingulise töö kümne aasta jooksul oli ta kirjutanud üle 30 raamatu.
Internetist leitud fotol on Mikola Trublaini meremehe vormis.

Микола Трублаїні „Шхуна „Колумб““ (Київ: Видавництво дитячої літератури ЦК ЛКСМУ, 1940).