„Laevakoer Tuhk“

Evald Tammlaan
„Laevakoer Tuhk“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1979.
Illustreerinud Sándor Stern.

Selles blogis on varem juttu olnud mitmest koeraraamatust, laevakoera lugu on neile hea täiendus.

„Laevakoer Tuhka“ lugesin lapsepõlves teistsugusest raamatukesest, kui see, millest pärinevad juuresolevad pildid. Seda vana raamatut (1940) pole mul enam alles. Pildid aga on väljaandest, mille ostsin selle ilmudes oma pojale.

Tuhk sattus laevale Inglismaal. Võimalik, et ta nimi oli varem Lord või midagi sellesarnast. Supilõhn meelitas hulkuva koera laevale, kus kokk kapteni käsul ta selga pesi, aga loom ei läinud puhtamaks, sest ta oligi tuhakarva hall.

Tuhk õppis üle elama laeva kiikumist tormisel merel, aga raskem oli taluda kuumust ja laevakokk pügas koera kasuka maha. Tuhk oli nüüd nagu lõvi lasteraamatus. Neegritemaal elas ta läbi mitu seiklust, mis kõik noorele lugejale põnevad on. Leidis aafrika koerast sõbra Sambo, kes talle Aafrika loomariigis valitsevaid ohte selgitas.

Kui Tuhk krokodilli sabast hammustas, sai ta sõbraks ka vana elutarga koera Simbaga, kes teda õpetas endale toitu püüdma, Tuhk sai teada, kuidas aafriklased elevandijahil käivad, nägi kaelkirjakut ja kohtus lõviga. Kõige pahuramaks loomaks aga osutus hoopis ninasarvik.

Tekstinäide:
„Simba tuli ja limpsas keelega Tuha ninaotsa. „Hästi tehtud, merekoer,“ ütles ta. „Las see ninasarvik olla siin veidi aega sarvepidi vangis. Kulub temale õpetuseks ära – ärgu laiselgu päevad läbi ja ärgu hirmutagu sebrasid, kaelkirjakuid ning teisi loomi, kes tulevad jõele jooma. Keegi teda ei puuduta, aga tema kiusab teisi puhtast kadedusest. Küll ta pikapeale enese lahti kangutab.““

* Evald Tammlaan (Evald Stein, kirjutas nime all Jänkimees; 15. veebruar 1904 – 17. märts 1945) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Hingelt meremees, kuid oma rohketel laevasõitudel kannatas merehaiguse all. Oli sõber kuulsa purjetaja ja rännumehe Ahto Valteriga, kuid pidi merehaiguse tõttu katkestama nende ühise suurreisi ümber maailma. Tema rohke publitsistika sisaldab poliitilisi artikleid, vesteid ja reisikirju. Tuntud on ta näitekirjanikuna: „Valge lagendik“(1937) ja „Raudne kodu“ (1938), viimase aineil on loodud Eino Tambergi samanimeline ooper (1967), millest pärineb ka laialdaselt tuntud laul „Laev tõstis üles purjed...“ Suri Stutthofi koonduslaagris.
Foto allikas: EKBL, 1975. >>>