01/07/2015

"Kullimaja Marta"


Ellinor Rängel
"Kullimaja Marta"

Eesti Riiklik Kirjastus. 1956.

Kohe pärast ilmumist väga populaarseks saanud raamat, minulgi lugemisest päris ära kulunud. Ellinor Rängeli suur õnnestumine. Küllap sellepärast, et autor 20. sajandi alguse Riia äärelinna üürikasarmute elanike muresid ja rõõme hästi tundis.

Kullimajas elasid põhiliselt lätlased, kuid ka palju teisi rahvusi. Sealsete laste kõige armsam mängupaik oli kõrge raudteetamm, millel liikusid vaid vähesed manöövrivedurid üksikute vagunitega. Aga see võeti laste käest ära ja nad pidid hakkama käima kaugemal mängimas. Väikest eesti plikat Martat valvasid neil käikudel vaheldumisi poolakast naabripoiss Mitka ja tolle vanem vend Kazjuk.

Kullimaja lapsed said juba varakult teada, mis on elumured ja kui vajalik on raha ja töö. Õppimist pidasid nad - eriti Kazjuk, aga tema eeskujul ka teised - oluliseks, aga seda tuli enamasti teha töö kõrvalt.

"Marta uudistas kaua võõrast meest, siis lähenes talle arglikult, vaatas veel kord otsa, viimaks puudutas tema kättki. Siis pöördus ta Liina poole ja küsis tasa:
"Ema, kas see ongi viimaks meie isa?"
"Jah, Martakene," vastas Gustav ja tõstis sülle oma tütre, kelle ta oli koju jätnud nelja-aastasena."


Marta koolitee algas küll saksakeelses koolis, aga isa kinkis talle ka eestikeelse aabitsa, et tütar oma emakeelt mitte ainult rääkida, vaid ka lugeda oskaks.

Kazjuki ja Mitka isa aga andis Martale ellu kaasa sõnad:  "Sina, minia ja väike Kullimaja tüdruk! Vaata, et sa suureks kasvades sellest majast ei võõrdu. Ah, mis maja, majast muidugi, aga hoia nende inimeste lähedale, muidu kaotad juured alt!"

Neis sõnades vist peitubki "Kullimaja Marta" põhimotiiv, sest eelkõige on see romaan ustavast sõprusest ja truust armastusest. Jah, selles on palju ka ajastuomast, aga noorte hingeelu on selles poliitilistest heitlustest tähtsam. Ma ei hakka siin sisu ümber jutustama, sest olen mitmesugustest foorumitest tähele pannud, et aeg-ajalt on ka praegu seda raamatut lugema sattunud inimesed seda kiitnud ja sellest häid muljeid saanud. Olgu neid lugemasattujaid siis rohkem, sest "Kullimaja Marta" oma südamlikkuses on lugemist väärt.

Romaanitriloogia teine raamat "Õnne jahil" mulle nii palju ei meeldinud ja ma ei ole kindel, et sellest siin blogis eraldi kirjutan. See jutustab Marta noorema õe Lilli käekäigust Eestis. Kolmandat raamatut ei hakanud ma enam lugema ega oska selle kohta midagi öelda. "Kullimaja Martat" aga lehitsen aeg-ajalt ikka ja jälle.

* Ellinor Rängel (16. /3./ juuni 1902 - 14. aug 1967) Sündis Riias rauatreiali tütrena, õppis progümnaasiumis Riias ja eragümnaasiumis Nižni-Novgorodis, seejärel töötas ametnikuna Tallinnas ja Elvas. 1940-41 oli ajakirja Maanaine toimetaja ning kirjastus- ja kirjandusasjade peavalitsuse volinik Tartus. Sõja ajal evakueerus Kuibõševi oblastisse, tagasi tulles töötas Postimehes ja kirjastuses Teaduslik Kirjandus. Seejärel vabakutseline kirjanik.

Tema esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid Maanaises, isetegevuslavadel esitati tema näidendeid. Kirjanduslikult kaalukamaks peeti romaanitriloogiat "Kullimaja Marta" (1956), "Õnne jahil" (1961) ja "Karmid tuuled", mis hõlmas Riia töölisperekondadest pärit laste saatust Esimese maailmasõja eelsest ajast kuni Suure Isamaasõjani. Tegevus toimus põhiliselt Lätis ja Eestis.

6 comments:

  1. Minu suur suur lemmik,
    Olen kaardi pealt isegi raamatu Riia tegevuskoha üles otsinud, aga nagu ma aru saan, siis tehast enam seal pole- on vaid varemed. Aga on surnuaed, raudtee, järv...
    Ühel päeval käin sealt läbi ja vaatan, kas toonased tööliste barakid on alles või mitte.

    On ka kolmas osa Karmid tuuled, see on Siberi lugu.
    Sa oled suurema lugemusega kui mina. Kas E. Rängel rohkem ei kirjutanud,? Wikipedia ei aita.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest, Indigoaalane.

      See lühielulugu, mis mu postituse lõpus on, on tehtud 1975. a ilmunud EKBL-i põhjal ja selles on romaanidena nimetatud ainult neid kolme, lisaks veel näidendid "Lahkumine" (1943), "Vaene Ruudi" (1953), "Esimees tuli" (1954), "Hea inimene" (1954). Samuti on ta tõlkinud Makarenkot, Pissarevi, Ibrahimovit, Višnevski "Optimistliku tragöödia" jm. Ega teda ju eriti kirjanikuks ei peetudki ja tema romaanitriloogia tuli paljudele ootamatusena, eelkõige "Kullimaja Marta" menu. Kuigi ta oli 1958. a-st kirjanike liidu liige, pole temast viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" midagi. Näidendid vist polnud ka kuigi head. Võib-olla leiaks tema kohta midagi enamat vanadest Loomingutest.

      Delete
  2. Huvitav kokkusattumus! Vaatasin just oma vana blogi ja lugesin sealt "valitud kohti", mh raamatute kohta arvamusi. Ja seal olen ka märkinud, et " Kullimaja Marta" oli mu lapsepõlve lemmikraamat. Olen seda hiljemgi lugenud, nüüd küll enam kaua-kaua mitte. Kui ma Pärnusse kolides oma raamatukogu laiali jagasin, siis jätsin "Kullimaja Marta" koos oma järgedega alles.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tahtsin "Kullimaja Martast" siin blogis küll juba ammu kirjutada, aga siinne "järjekord" on kujunenud üsna isemeelselt, ilma mingi konkreetse plaanita isevoolu teed. Järjekorras ootavad ju veel minuealiste "tüdrukute" kunagised suured lemmikud "Kadri" ja "Vanem õde". Küllap millalgi ka nendest.

      Delete
  3. Iseenesest hea raamat, aga kas ma olen ainus, kellele tundus, et lõpu kirjutas Rängel kuidagi tõtakalt?
    Nagu saaks lehekülgede maht täis ja peab tegevusega ökonoomsemalt käituma? Romaani esimene pool on aga väga hea, väga pildirohkeid kujundeid loov. Ja üks väga hea arenguromaan üldse. "Õnne jahil" on jälle teistsugune. Kolmas osa "Karmid tuuled" - kahju nii öelda, aga oleks võinud jääda kirjutamata. Kuigd hea stsenaristi korral oleks need kolm suurepäraseks ja kõnekaks aluseks omanäolisele filmile.
    Olen "Karmidest tuultest" rääkinud põgusalt oma blogis:
    http://sirly-svingpastellides.blogspot.com/2011/05/promet-lilli-promet.html?zx=426c60b7ec7c4ee0

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kommentaari eest, Sirly! Ega seda ju tea, kui palju autor oma teost kärpima või ümber kohendama on pidanud või kui range maht talle ette antud on olnud. Kui võrrelda neid kaht osa sellest romaanitriloogiast, mida ma lugenud olen, siis on ju Rängeli kirjutatu ebaühtlus väga märgatav. Ilmselt oli lapsepõlvest ja noorusest parem kirjutada, kõik oma nahal läbi proovitud ja meeltes-mõtetes läbi elatud. "Õnne jahil" oli mu meelest seevastu väga klišeelik ja plakatlik.

      Delete