"Gümnasistid"

Nikolai Garin-Mihhailovski
"Gümnasistid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

"Tjoma lapsepõlve" järg.

See on juba märksa tõsisem raamat kui eelnenud lapsepõlvelugu. Poisist sirgub nooruk, kes omandab ellusuhtumist ja kujundab maailmavaadet, kaotab oma lapseliku siiruse, tunneb maailmavalu, armub...

Just need armumistega seotud episoodid ja illustratsioonid meeldisidki mulle tütarlapsena loetud raamatus kõige rohkem. Neis oli midagi ilusat, kuni oli tegu noorpõlve puhta suhtlusega.

""Kuule, Tjoma, ma õpetan sulle kohe polkat. Ema, mängi."
Ja ootamatult, Aglaida Vasiljevna muusika saatel algas noore karupoja dresseerimine.
"Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm!" luges Zina, kergitades kleidiserva, ja demonstreeris Tjomale polkasamme.
Tjoma keksis kohmetunult, kuid püüdlikult. Nataša jälgis diivanil istudes venda ning ta silmis peegeldus venna kohmetus, kaastunne ta vastu ja mingisugune muu mõte. Zina aga ainult naeratas vahetevahel, pööras venda otsustavalt õlgadest ja kordas:
"Kuule, sina, karupoeg!""

"Gümnaasiumis oli lõbusam kui kodus, ehkki gümnaasiumis valitsev surve ja nõudmised olid raskemad kui perekonna nõudmised. Kuid seal kulges elu inimeste hulgas. Perekonnas piirdusid igaühe huvid ainuüksi iseendaga, gümnaasium aga ühendas kõikide huvid. Kodus toimus võitlus nelja silma all ja see võitlus pakkus üsna vähe huvi: kõik novaatorid, igaüks eraldi oma perekonnas, tundsid oma jõuetust, gümnaasiumis oli tunda samasugust jõuetust, kuid seal toimus töö ühiselt, seal oli täielik vabadus arvustamiseks ja keegi ei pidanud kalliks neid, keda arvustati. Seal võis tagasi vaatamata, riivamata valusalt seda või teist oma kambast, proovida toda teoreetilist mastaapi, mida kamp aegamisi enda jaoks välja töötas."

"Kartašov tundis, et ta armastab jälle Odarkat, ja äkki pähe turgatanud mõte selle kohta, et mis oleks, kui külapiiga Odarka saaks tema naiseks, - põletas teda tugevasti ja õndsalt. Nii sünnibki: ta pühendab ennast Odarkale, temale, oma rahva kaunile tütrele!..."

"Tjoma lapsepõlve", "Gümnasiste" ja neile järgnenud "Üliõpilasi" ja "Insenere" ( mis jäi autori surma tõttu pooleli) on kriitikud nimetanud  egoistliku Kartašovi arengulooks, "sammumiseks tollele keskkonnale omast passiivsuse ja truualamlikkuse teed mööda."

Vaata ka: "Tjoma lapsepõlv" (ja andmed kirjaniku kohta)

Николай Гарин-Михайловский "Гимназисты" (1893).