"Tjoma lapsepõlv"

Nikolai Garin-Mihhailovski
"Tjoma lapsepõlv"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

See imetore lugu lapsepõlvest algab õnnetu päevaga.

"Väike kaheksa-aastane Tjoma seisis murdunud lille juures ja mõtles õudusega oma seisukorra väljapääsmatusele.
Ta oli kõigest mõne minuti eest ärganud ja teed joonud, kusjuures oli isukalt kaks võileiba ära söönud, - ühe sõnaga kõik oma kohustused ausalt täitnud ning kõige rõõmsamas, muretumas meeleolus terrassi kaudu aeda läinud.
Aias oli nii tore olla!
Tjoma kõndis mööda korralikult puhastatud aiateid, hingas algava suvehommiku värsket õhku ja vaatas mõnuga ringi.
Äkki... ta süda hakkas rõõmust ja vaimustusest kõvasti peksma... Isa lemmiklill, mille kasvatamisega ta oli nii palju vaeva näinud, oli viimaks õitsele puhkenud!"

Vaimustunud Tjoma tahtis õit suudelda. Aga...

Võib ainult kujutleda, kuidas kirjanik, kelle lapsepõlvest "Tjoma lapsepõlv" jutustab, veel palju aastaid hiljemgi seda hommikut läbi elas, kuidas meenutas hirmu karistuse ees, kuidas üldse hakkas juhtuma hirmsaid asju, sest ka lemmikkoer kadus ära, kuidas ta isalt peksa sai, sest...

"Tema, mees, vaatab sellele muidugi oma sõduridistsipliini seisukohalt - teda ennast on niiviisi kasvatatud, seepärast on tema ise ka valmis noorel puul umbropsu maha raiuma kõik mügerikud ja võrsed, aimamata isegi seejuures, et raiub nende näol maha tulevased oksad."

Lapsi on lisaks Tjomale palju: Siina, Nataša, Manja, Serjožik, Anja. Ja neid kõiki armastab ema, kes ka Tjoma õnnetu päeva juhtumused talle südamlikult ära seletab:

"Kui sa ei hakka tõde kartma, vaid hakkad isegi seda armastama nii, et tahad tõe pärast oma elu anda, - siis saab sinust julge, hea, armastav poiss."

Justkui ema sõnade kinnituseks päästab Tjoma järgmisel päeval vanast kaevust oma lemmikkoera Žutška, kuid jääb ühe ehmumise tõttu raskelt haigeks. Kui ta paraneb, on suvi asendunud sügisega, tal lubatakse mängida poistega üürnike õuelt, seejärel astub ta gümnaasiumi, tema elu hakkavad kujundama argipäevad... Isegi katse Ameerikasse põgeneda kujuneb pelgaks naeruväärsuseks, millele järgnevad eksamid ja hirm peaaegu vältimatu läbikukkumis ees.

Kurb, ilus raamat saab otsa isa surmaga. Tjoma lapsepõlv saab läbi.

"Pisarad aina veerevad mööda noore Kartašovi nägu: kahju on isast, kahju on ellujäänutest, kahju on elust. Hing ihkab hellust ja armastust - tahaks armastada ema, inimesi, armastada maailma kogu ta headuse ja kurjusega, tahaks nagu see helge valguseküllane päev söösta üle maailma, korda saata, mis on ette määratud, ja kaduda, hääbuda selgesse taevasinasse..."

"Tjoma lapsepõlve" eestikeelset väljaannet kaunistasid Siima Škopi illustratsioonid, milles oli hästi tunda selle raamatu kaunist romantilis-pidulikku iseloomu.

* Nikolai Garin-Mihhailovski (8. /20/ veebr 1852 - 27. nov /10.dets/ 1906) oli vene proosakirjanik. Alguses hakkas ta kirjutama N. Garini nime all (1892, "Tjoma lapsepõlv"), hiljem liitis sellele oma päris-perekonnanime, mis oli aadlipäritolu. Igapäevaelus oli ta insener-raudtee-ehitaja.

1898. a osales Mihhailovski ümbermaailmareisil, mille päevikud on sarjas "Maailm ja mõnda" samuti eesti keeles ilmunud: "Ümbermaailmareisi päevikutest : (Mööda Koread, Mandžuuriat ja Ljautungi poolsaart)" (1957). Raamat sisaldab ka põhjalikku osa Korea folkloorist.

"Tjoma lapsepõlve" suure populaarsuse tõttu kirjutas ta sellele veel kolm järge: "Gümnasistid", "Üliõpilased" ja "Insenerid". "Gümnasistidest" teen ka siin blogis peagi juttu.

Николай Гарин-Михайловский "Детство Тёмы" (1892).