"Tule ikka mu rõõmude juurde"

Paul-Eerik Rummo
"Tule ikka mu rõõmude juurde"
Teine vihik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud Heldur Viires.

Tütarlaps linnast luges suurtes kogustes luuletusi. Keskkooli lõpul ja hulk aega hiljemgi veel oli mu vaieldamatute lemmikute hulgas hästi tähtsal kohal Paul-Eerik Rummo. "Tule ikka mu rõõmude juurde" väike raamat (kõigest 16 kopikat!) oli kaasas paljudel teekondadel. Hiljem järgnes sellele "Lumevalgus, lumepimedus" (1966), seejärel tuli vaimustus näidendist "Tuhkatriinumäng" (1969).

Need olid minu eakaaslaste jaoks olulised ja mõjusad verstapostid. Niisamuti nagu nende looja nägemine ise oma luulet ette kandmas kirjanduslikel kolmapäevadel kirjanike maja saalis Tallinnas. Rõõmuga adusin Tartus ülikoolis, et Paul-Eerik on olnud vaid mõned kursused minust eespool. Valuga meenub praegugi tema rida alumiiniumtagapõhjal põlevast ülikoolist. Seda põlengut ta oma silmaga ei näinud, aga poeedina suutis kirjeldada seda tunnet, mis oli meil, kes me tudengitena ülikooli peahoone tulekahju 1965. a nägime ja hiljem alma materit taastada aitasime.

Paul-Eerik Rummo luuletuste ja muu loomingu kohta võiksin kirjutada kiidusõnu rohkesti, aga väärt luule kõneleb iseenese eest kõige paremini. Olgu siin hoopiski minu ja mu klassikaaslaste hingedes eriliselt vastu kõlanud "Hamleti laulud".

HAMLETI LAULUD

1.

Meri tõmbus endasse. On mõõn.

Luitel koltuv tormivahusõõn.

Kuule... mis seal kahab iilides

pahaendeliselt, hiilides?

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Ning me kõrval seisab pilvesein.

Hirm on järsku. viirastub, ennäe,

laps, kes lõikeheintes lõhub käe,

armastajapaar, kes kartmata

jookseb rannal, jalad katmata,

jalad katmata ja soontes tuulevein.

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Jäta, jäta, lakka halamast,

ühtki pole rannal näha last,

kumbki pole paljajalu meist.

Miks ei lahku siiski valu meist?

Lõikeheinad jäigalt kahavad.

Kõik, kes lapseks jääda tahavad

lootuses, et pilv see suur ja must,

eal ei riiva nende armastust, -

kõik need viivuks minus kohtusid,

viivuks nägin nende ohtusid,

viivuks taevaga läks segi maa,

Viivuks mõistsin: enam ma ei saa

seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks

halva lihtsalt kisendama heaks - - -

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Ning me kõrval seisab pilvesein.

Luitel koltuv tormivahusõõn.

Meri tõmbus endasse. On mõõn.

2.

Jah, olla, olla, tingimata olla

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

ja kahtluste ning tülpimuste tupest

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

mõõk tõmmata, kui alatus ja totrus

     (Ah ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

mu lapsepõlve lapselikke ulmi

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp

     kuhu panna pea!)

ähvardab uputada pettumuste mutta.

     Nii olla, samas ometigi teada,

     et elu pole üksnes võitlus, teada,

     et see, mis tuleb, suurem on nii minust

     kui minu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda

     veel sündimata lapsi, kelle naerust

     me mõlemate mõõgad pudenevad.

     Nii olla, olla, olla, samas mõelda

     neid, kelle nime keegi veel ei tea.

Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna  pea!

Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!

* Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.