Vahepala: värsipõimikud 1961—1964

Minu keskkooliaastad olid täis poeesiat. Luuletajateks olid saanud Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Arvi Siig, Rudolf Rimmel, Mats Traat, Enn Vetemaa, veel paljud teised, kelle värsse me ahmisime nagu õhku.

Kirjanduslikud kolmapäevad Harju tänava Kirjanike Maja  saalis olid pilgeni täis, neist tehti teleülekandeid. Meie klassist käis seal pidevalt mitu õpilast. Mina üsna loomulikult ka. Noored ja vanad luuletajad, sekka ka prosaiste, noored ja vanad näitlejad, sekka ka mõni muusikapala – oh, kuidas me kõigi nende esitusi nautisime! Ilmusid noorte autorite luulekassetid ja muud luulevalimikud. Ja mitte ainult eesti luulest.

Luulevaimustus oli tabanud ka näiteks moskvalasi, kes sadade kaupa ruttasid Jevgeni Jevtušenko, Robert Roždestvenski, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski, Bulat Okudžava jpt luuleõhtutele. Luulet ilmus ajalehtedes ja ajakirjades.

1963. a ilmus eesti keeles 175leheküljeline ja 52 kopikat maksev „Värsipõimik 1961“ – valik vene luuletajate värsse. See oli Eesti Riikliku Kirjastuse uue luulesarja algus.

Põimiku koostanud Erni Hiir kirjutas saateks: „Käesolev raamat sisaldab valiku 1961. aastal perioodikas ilmunud vene luulest. „Värsipõimikusse“ on püütud haarata kõige parem ja iseloomulikum, mida tolle aasta ajakirjandus luule alal pakkus. Autorid on järjestatud alfabeetiliselt, kuna raamatus on tahetud anda ülevaadet peamiselt luuleaastast, mitte üksikute poeetide loomingust. Kirjastusel on kavas avaldada ka järgnevate aastate luuleparemikku samasuguste värsivalikute kujul.“

See oli hea mõte ja lugejad võtsid selle tänuga vastu. Esimese värsipõimiku kujundas Herald Eelma, teise Avo Keerend, 1963. aasta oma Heldur Viires ja neljanda, mis minu teada ka viimaseks jäi, Allex Kütt. Tõlkijatenimistus oli enamik meie luuletajaist, nii noored kui vanad. Kõik neli põimikut koostas Erni Hiir.

Et tegu oli ajakirjanduses ilmunud luuletustega, oli tõlgitu hulgas ka n-ö puhtakujulist tähtpäevaluulet, aga seda väga vähe. Oli ka väga häid luuletusi, mille headus ei ole paljude aastate möödudes kadunud.

Arvatavasti panen siia blogissegi tulevikus aeg-ajalt luuletusi nendest põimikutest. Alustuseks üks ehe armastusluuletus poetessilt, kelle luule hakkas mulle meeldima just nende põimikute kaudu.

* * *

Veronika Tušnova

Morn, vihmane pimedus

tiirutab tänavaid mööda.

Sa lubad su südamel

tänaseks ööks minu kaitsejaks jääda?...

Sa lubad tas koiduni peavarju

linnule, kel pole kodu?...

Mul on hirm,

nagu õõtsuks mu jalge all põhjatu korisev lodu.

Sa võta mu hing –

ta on puhas ja palav ja aus ja hellitlev.

On kahju, nii kahju,

et kasutult hääbuma peab ta selliselt.

Kes vajab, et säiliks mu süda,

mu kulmud, mu naeratus –

ja teeb,

et pikemalt kestaks

mu vastu su armastus?

Kes mäletab mind,

kui katab mind murupind mullane,

kes ütleb:

„Küll olid sa minule hea ning kullane!“

/“Värsipõimik 1964“, Eesti Raamat. Tallinn 1966. Tlk Muia Veetamm./

* Veronika Tušnova (1911—1965) oli vene luuletaja. Eelkõige on tuntud tema armastusluuletused, millest mitu tükki on populaarseks laulnud Alla Pugatšova.

* Erni Hiir (1900—1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija.

* Muia Veetamm (1907—1995) oli samuti eesti luuletaja ja tõlkija.