"Armunud kastis"

Ludvík Aškenazy
"Armunud kastis"
"Loomingu Raamatukogu" nr 1, 1961.
Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.
Illustreerinud Helena Zmatlíková.

Eile kirjutas üks blogi Aškenazy loost "Armunud kastis". Mulle meenus sellega seoses keskkooliaja näitering.

Tallinna 10. keskkooli (Nõmme Gümnaasiumi) näiteringi juhatas mu kooliajal Tõnise, Toomase ja Maara ema Tamara Vint, kes näitekunsti kogu südamest armastas. Tänu temale etendusid kooli laval lausa ülisuure menuga neljatunnine (!) suurlavastus "Neljas selgroolüli", "Libahunt", "Hüvasti, kollane kass!", "Õpetlikud naised" jt tükid, milles esinejatest pärast kooliaega nii mõnestki näitlejad said. "Armunud kastis" lavastati ka ja mina mängisin selles tüdrukukest.

"...poisikesel olid pikad püksid ja tüdrukukesel valge põll. Tüdrukutirts oli väike ja unistav, poisijõnglane nurgeline ja veidi ülemeelik; täiskasvanutest erinesid nad vaid selle poolest, et ütlesid, mida mõtlesid, tegid, mida tahtsid ja mängisid lakkamatult."

Tüdrukuke-memmeke oli üks peategelastest, poisike-taadike teine. Suur osa lavaloleku ajast tuli meil kastis tegutseda, aga ümberringi kees täiskasvanud tegelaste värvikas elu. Ma ei mäletagi täpselt, aga "Armunuid kastis" mängisime vist paar-kolm korda.

Aškenazy oli sellal väga loetav, sest ta kirjutas ju unistajatest. Unistamist läks argielus vaja, sest see aitas igapäevamuredega toime tulla.

"On võimalik nina vastu vaateakent laiaks litsuda, kuid too inimene ei tohi täiskasvanu olla. Teil peab olema väike nina, pealegi veel elastse krõmpsluuga. Siis võite seista tund või kaks vaateakende taga, jalutada läbi Konservide tänava ja pöörata ümber nurga Suitsusinkide prospektile ja Maksapasteetide väljakule.
"Taadike," lausus memmeke, "mille järele sul suu vett jookseb?"
"Mul jookseb vett ungari vorsti järele," ütles taadike. Aga sinul?"
"Mul jookseb vett banaanide järele," sõnas memmeke, "aga samuti ka praetud kana järele."
"See on väga hüva roog maamuna peal," ütles taadike. "Aga kõige paremaid roogasid vaateakendele ei panda. Kõige paremad road küpsetatakse ahjus, ja kodus pistetakse need pintslisse.""

Aškenazy raamatuid ilmus eesti keeles vist pärast Loomingu Raamatukogus välja antud "Laste-etüüde" (1959) ja "Armunuid kastis" veel ainult üks - sõjajutukogu "Mai tähed" (1962), mis oma lüürilisuse poolest mulle väga meeldis ja millest ehk tulevikus siin rohkemat kirjutan. Ka õnnestus mul saada tema suurepärane venekeelne luulekogu "Must laegas" ("Чёрная Шкатулка", 1964).

Aškenazyga juhtus see, mis tollal väga paljude väliskirjanikega, kelle vaated Nõukogude Liidule ei sobinud - pärast 1968. aasta "Praha kevadet" oli ta nõukogude lugeja jaoks täiesti keelatud kirjanik, kelle loomingut enam ei tõlgitud, kelle varem ilmunud asju ei tohtinud enam levitada, ei näidatud ka nende põhjal tehtud filme ja lavastusi. Aškenazyt poleks nagu enam maailmas olnudki. Isegi Gorbatšovi-aeg ei muutnud seda kaotsisolekut. Nüüd vist siiski on ka Venemaal Aškenazyt taas avaldatud.

* Ludvík Aškenazy (24. veebr 1921 - 18. märts 1986) oli Tšehhi kirjanik ja ajakirjanik. Juudi päritolu noormees õppis Lvivis (mis siis kuulus Poolale) slaavi filoloogiat, sõdis Teises maailmasõjas Nõukogude armee Tšehhi korpuses, oli kommunist ja nn Nõukogude-blokis tunnustatud kirjanik. Aga nagu juba öeldud, muutus kõik pärast seda kui Nõukogude väed 1968. a viidi Tšehhoslovakkiasse. Aškenazy lahkus Tšehhimaalt alatiseks, elas kuni 1976. aastani Münchenis ning seejärel kuni surmani Itaalias Bolzanos. Tema abikaasa Leonie Mann oli saksa kirjaniku Heinrich Manni tütar.

* Helena Zmatlíková (19. nov 1923 - 4. apr 2005) oli Tšehhi kunstnik, nii täiskasvanute kui ka lasteraamatute väga populaarne illustraator.

Ludvík Aškenazy "Milenci z bedny" (Praha, 1959).