"Jutte loomadest"

Boris Žitkov
"Jutte loomadest"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1947.
Sisu: "Jutt ahvikesest", "Jutt hundist", "Jutt elevandist", "Mangust" ja "Tihhon Matveitš".
Tõlkinud Ella Treffner.
Illustreerinud Jaan Jensen.

See õhuke raamat sisaldas linnatüdrukule tundmatuid loomi ja ühes nendega igatsust kaugete põnevate paikade järele, kust need loomad pärit olid. Jaan Jenseni illustratsioonid olid lõbusad ja sobisid nende loomalugudega hästi. Mõnda neist piltidest olen ma küll sel ammusel ajal värvipliiatsitega täiendama kippunud.

Ahvike Jaška tekitas palju segadust, aga ta oli tore.

"Palusin Jaškat käppa anda; ta sirutas mulle oma käekese.
Alles nüüd nägin, millised ilusad mustad küünekesed tal olid. Tibatilluke elav käeke! Hakkasin ta käpakest silitama ja mõtlesin: just nagu lapsuke. Ja ma kõdistasin teda peopesast. Lapsuke aga - kui rebis mu pihust käpakese - ja pats - mulle vastu põske. Ma ei jõudnud veel silmagi pilgutada, tema aga andis mulle juba kõrvakiile ja - hopsti laua alla. Kükitas maha, ajas hambad paljaks. Säh sulle lapsuke!"

"Daam silitas hooletult Jaškat kindaga ja lükkas ta vargsi põlvedelt maha. Ja otsustaski Jaška end nüüd meeldivaks teha, daami meelitada. Hüppab hopsti talle õlale. Haaras tal tagumiste jalgadega tugevasti pitsidest kinni ja asus siis soengu kallale. Harutas kõik lokid lahti ja hakkas pead otsima. Daam punastus.
"Käi minema, käi minema!" sõnab ta.
Aga kus sa sellega! Jaška on veel püüdlikum: kraabib küüntega, lõksutab hammastega."

Minu lapsepõlvele olid väga iseloomulikud lood kodustatud loomadest - Žitkovi hundi lugu on just selline. Ainult et lõpp on kurb, hunt harjub inimestega, aga inimesed pelgavad teda ning politseipristav viib ta minema.

"Jutt elevandist" on eesti keeles ka pärast 1947. aastat mitu korda välja antud ja peaks tuttavam olema. India elevante kirjeldab autor nii nende elu lõbusamatel hetkedel, kui nad ojas oma pojakest pesevad, kui ka rasket tööd tehes - palke kandes.

"Mangust" oli minu jaoks põnev sellepärast, et siin kirjeldatud loomakene oli mulle täitsa võõras. Kuskil raamatus polnud ma seda juhtunud nägema ja telekat ju minu lapsepõlves veel ei tuntud. Orangutan Tihhon Matveitši saatus oli samuti köitvalt kirja pandud. Ainult jah, enamasti lõpevad Žitkovi loomalood nukralt.

* Boriss Žitkov (Борис Степанович Житков; 11. sept 1882 - 19. okt 1938) oli vene kirjanik, kes kirjutas palju lastele. 1916.-1924. a oli ta meremees, koguni laevakapten ning seetõttu on tal palju jutte meremeeste elust. Lisaks pidas ta enne kirjanikuks hakkamist veel paljusid ameteid, mis ta raamatutes kajastuvad.

Väga populaarseks sai tema raamat "Что я видел" ("Mida ma nägin", 1939), milles väike poiss Aljoša-Potšemutška (Miksike) õppis suvevaheajal maailmaasju tundma. Minu jaoks oli see üks esimesi raamatuid, kui mitte kõige esimene, mida ma vene keeles lugesin, sest see oli väga lihtsasti ja lastepäraselt kirjutatud.

Борис Житков "Рассказы о животных" ("Про обезьянку",1931; "Про волка",1938; "Про слона", 1923, "Мангуста", 1931; "Тихон Матвеич", 1927).