"Onu Stjopa"

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Ralf Parve.
Illustreerinud Aleksander Pilar.

1953. a välja antud "Onu Stjopat" pole mul (vist) alles, aga mäletan seda laste seas  kiiresti populaarseks saanud raamatut väga hästi. Internetist leidsin ka mõned väikesed pildid sellest. Pilari illustratsioonid olid märksa pehmemad ja sõbralikumad, kui hilisema väljaande omad. Ralf Parve tõlge jäi hästi meelde juba esimestest ridadest:

"Elas keegi kodanik
meil Iljitši tänavas,
et ta oli väga pikk -
rahvas "Torniks" nimetas."

Ajad muutusid, pelk lasteraamat muutus propagandistlikuks teoseks. Kakskümmend aastat hiljem oli minust järgmise põlvkonna "Onu Stjopa" eestikeelne väljaanne teistsugune.

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast"
"Eesti Raamat", Tallinn 1973.
Tõlkinud Heljo Mänd.
Illustreerinud Henno Arrak.

Ja esimesed read:
"Moskva linnas elas kord
pikka kasvu kodanik,
talle nimeks pandi Torn,
sest ta oli väga pikk."

Aga põikame "Onu Stjopa" ilmumise ajalukku Venemaal. Värssjutustus "Onu Stjopa" avaldati esmakordselt ajakirjas "Pioner" 1935. a, nr 7), järgmisel aastal ilmus see Sergei Mihhalkovi esimeses luulevalimikus ja ka eraldi pildiraamatuna. Onu Stjopa kõige suuremaks väärtuseks pidasid kriitikud seda, et ta oli üdini positiivne tegelane.

1954. a lisandus värssjutustus "Onu Stjopa - miilits" ja 1968. a "Onu Stjopa ja Jegor". Neist esimene pidi süvendama nõukoguliku elulaadi mõju lastele ja teine oli autori sõnul kirjutatud juba n-ö tellimustööna, sest "lapsed nõudsid "Onu Stjopale" järge. Järg tuligi ja onu Stjopa pojast sai selles nii ületamatute saavutustega sportlane kui ka kosmonaut - tõeline superman. Eestikeelses väljaandes kujutati teda niimoodi:

1981. a ilmus neljas osa, "Onu Stjopa - veteran", millest minu teada on eesti lugejat säästetud.

* Sergei Mihhalkov (13. märts 1913 - 27. august 2009) on olnud Venemaa jaoks oluline poeet mitte niivõrd oma rohke loomingu, sealhulgas filmistsenaariumide ja lasteluuletuste poolest, kui selle tõttu, et ta kirjutas sõnad kolmele hümnile: stalinlikule (1943. a koos El-Registaniga), brežnevlikule (1977) ja putinlikule (2001). Ta oli uhke, et on kogu elu kirjutanud ainult "õigeid tekste", vastutasuks kuldas Nõukogude võim teda autasudega üle. Kummalisel kombel lubati tal nõukogude olustikku väga teravalt kritiseerida ülipopulaarses satiirilises filmiringvaates "Süütenöör" ("Fitil'", alust 1962. a), mida ta aastaid toimetas (üle 600 lühifilmi) ja mis oli Nõukogude ühiskonnas omapärane nähtus.

 Сергей Михалков "Дядя Стёпа" (1935).