„Selma at the Abbey“

Elsie J. Oxenham
„Selma at the Abbey“
Collins. London and Glasgow. 1955.

Selle raamatu saatis mulle kohe ilmumisaastal tädi Austraaliast – küllap seetõttu, et pealkirjas oli tema õe ehk minu ema nimi. Inglise keelt ma siis veel ei osanud ega õppinud ja raamat jäi kuidagi vedelema. Millalgi lugesin selle läbi, kuid mingit toonast muljet ei mäleta. Mäletasin vaid, et juttu oli tüdrukutest, tüdrukutekoolist ja esimesest armumisest. Kooliaasta alguse puhul on vägagi sobiv nii seda raamatut kui ka selle autorit meenutada.

Raamat ilmus Collins Seagull Library sarjas – see merikajaka-sari olevat sisaldanud häid koolilugusid, seiklusjutte ja lastekirjanduse klassikat.  Poistele soovitati kaaneümbrisel eriti selles sarjas ilmunud „Robinson Crusoe’t“, „Moby Dicki“, „Saladuslikku saart“ ja „20 000 ljööd vee all“, tüdrukutele aga olid eelispakkumisel „Väikesed naised“ ja selle järjena ilmunud „Head naised“ ning väga mitu Elsie J. Oxenhami raamatut.

Nüüd toona kaugelt kingituseks saadud raamatust kirjutades lugesin seda uuesti ja uurisin autori kohta teavet ka internetist.

Elsie J. Oxenhami raamatusari tütarlastekoolist Abbey's koosneb  38 raamatust (kirjutatud aastatel 1914-1959). Tütarlastekoolid olid Inglismaal üsna ranged, andsid eluks vajalikke praktilisi oskusi, kujundasid oma õpilastes ehk kasvandikes ajastule vastavat moraali ja kombekust ning laiendasid silmaringi nii palju, kui seda tulevastele emadele ja abikaasadele tarvilikuks peeti. Võib-olla oleks kogu sarjaga tervikuna tutvumine päris huvitav ka praegustele pedagoogikateadlastele ja õpetajatele üleüldse, kui viimastel muidugi rohkete kontrolltööde parandamisest selleks mahti jääks.

„Selma at the Abbey“ (kirjutatud 1952. a) tutvustus ütleb, et selles loos teeb Abbey-raamatute esmakordselt lugeja tutvust šoti neiu Selmaga, kes töötab Glasgow's poes. Tal on sõber Angus Reekie, kes oli tegelaseks juba ühes varasemas Abbey-raamatus. Angus arvab, et tema tuttavad Abbey-koolist võiksid Selma mõneks ajaks külla kutsuda. Abbey’s saab Selma elada koos Joani, Joy ja Jeniga ning õpib tundma nende mõtte- ja eluviisi. Raamat püüab vastata küsimusele, kas Anguse kavatsus õnnestub ja kas Selmale meeldib Abbey.

Abbey kujutamisel võttis Oxenham malli Somersetis Washfordi külas asunud Cleeve Abbey’ilt, mis oli keskaja klooster. Sealsed romantilised varemed, mida Oxenham oli reisides näinud, meeldisid talle oma rahuliku vaikuse tõttu ja ta leidis, et sellises keskkonnas asuvas koolis oleks tütarlastel hea omandada vaimselt ja füüsiliselt harmoonilist elustiili.

Abbey-raamatutes on mitu kogu sarja läbivat peategelast. Autor jälgib nende elukäiku mitte ainult koolitüdrukutena, vaid ka hulk aastaid pärast kooli. Nii on need omapärased lood tütarlaste kujunemisest naisteks ja pereemadeks. Kirja on need pandud küllalt lihtsas keeles ja sobivad lugemiseks ka neile, kes inglise keelt alles õpivad.

Oma karjääri lõpul sõnastas Oxenham oma kirjanikukreedo: „...my books are for girls, not for grown-ups, but I've felt it worth while to write them ... I’ve never dared to think I could help grown-ups; I doubt if I could even amuse or interest them. But it has seemed worth while to try to influence girls and children for good, by amusing them and catching their interest. Girls are the grown-ups of the future. They may keep something of what is put into them while they are fresh and receptive. I've believed it was more worth while to write for them than to try to write novels.“

* Elsie J. Oxenham (Elsie Jeanette Dunkerley; 25. nov 1880 - 6. jaan 1960) oli inglise kirjanik, kes lisaks oma 38 Abbey-raamatule on kirjutanud veel umbes 50 teost. Temast sai ülipopulaarne tüdrukutele mõeldud raamatute autor. Oxenhami teoste väljaanded muutusid hinnalisteks kogumisobjektideks. Tema loomingust pajatati õhinal mitmes tema auks loodud kirjandusühenduses Suurbritannias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Neisse lugejaterühmitustesse kuulusid ka Oxenhami raamatute austajad USAst, Kanadast, Indiast ja Hollandist. Mõned neist kirjandusseltsidest tegutsevad praeguseni.
Foto allikas: alchetron.com

„Minu esimesed „triibulised““

Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?

Vahepala: raamatusari „Muinaslugusid kogu maailmast“ 1975-1993

Kirjastus Kunst on tegevust lõpetamas. Olen tähele pannud, et selle 1957. a loodud teeneka kirjastuse välja antud raamatutest ja panusest meie kultuuriellu kirjutatakse selle kurva lõpuga seoses vähe, sest põhitähelepanu ja kirjutajate n-ö kogu aur läheb kõmulisele poliitperekonnale, kellega on seotud olnud kirjastuse viimased aastad. Tegelikult aga on kirjastuse Kunst osa meie raamatu- ja kultuurielus olnud suur: välja on antud tuhandeid raamatuid kunstist, kultuuriajaloost, ajaloost laiemalt ja veel mitmesugustel teemadel. Oma hiilgeajal oli see meie parimaid ja sisukamaid kirjastusi.

Siinse blogi sisuga haakuvalt ja minu meelest üldse on kirjastuse Kunst üks toredamaid raamatusarju olnud taskuformaadis kaunite illustratsioonidega sari „Muinaslugusid kogu maailmast“. Tõsi, see sari ilmus kuidagi aeglaselt, aastas vaid üks-kaks raamatut, kui sedagi. Arvatavasti johtus see aeglus sellest, et kunstnikel ja kujundajatel oli sarja iga väikese raamatuga palju tööd. Need pisiköited on sõna otseses mõttes kunstiteosed ja neis on enamasti niisugused lood, mille tõlkimist ei pidanud patuks ka Eesti tunnustatumad tõlkijad.

Raamatukois on praegu müügil 17 selle sarja raamatut, minul olemas 15. Umbes 20 neid vist ilmuski, aastatel 1975 kuni 1993. Aastaarvudest nähtub, et esimene oli Prantsusmaa päritolu „Lood Lotringist“ (1975) ja seejärel meie oma loomamuinasjutud „Tere, tere, Tiipajalga!“ (1976). neile järgnes „Lendav laev ja teisi vene muinasjutte“ (1977), milles muu hulgas ka „Muinasjutt Ivanist kaupmehepojast ja Imetargast Vassilissast“ ning muinasjutt, mille pealkirjaks on kõigile tuntud ütlus: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda –  ei tea mida“.

Aga jätkan loetelu. Järgmine oli „Aus talupoeg Massaro Veritá. Itaalia muinasjutte“ (1978), Siis „Retoromaani muinasjutte“ (1979) Šveitsist.

Kui sarja senised raamatud olid olnud heledama kujundusega, siis „Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte" (1981) pälvib tähelepanu huvitava must-valge kujundusega, millele vahetevahel ka tibake muud värvi lisandub. Vahvad illustratsioonid pärinevad Kalju Põllult. Raamatukese koostaja Andres Ehin kirjutas saatetekstis: „Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi!)“

Järgnesid: Ludwig Bechsteini „Kuldkeegel. Valik saksa muistendeid“ (1984),
„Valge kana ja Kuldsõrg. Provence'i muinasjutte“ (1984). Koostanud André Pézard.
„Paadimehe tõed. Katalaani muinasjutte“ (1985) ilmus mõttehiiglase Uku Masingu tõlgituna.

„Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte“ (1986) aga tõlkis inglise keelest Jaan Kaplinski, kes tutvustas raamatukest niimoodi: „Siia raamatusse on mitmetest väljaannetest ja ajakirjadest kokku kogutud muinaslugusid indiaanlastelt, kes elavad Põhja-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel umbes samadel laiuskraadidel kui Eestigi.“

Järgmisena ilmuski Eesti oma  „Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast“ (1987) Pille Kippari koostatuna. Seejärel „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Mustlaste muinasjutte" (1988) mille oli koostanud Jerzy Ficowski ja poola keelest tõlkinud meie tõlkekorüfee Aleksander Kurtna.

„Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid“ on Raamatukoi andmetel
koostanud P. Chr. Asbjørnsen ja Jørgen Moe ning norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur. Ilmumisaastat ma ei tea, sest see on üks kahest selle sarja raamatust, mida minu kogus pole.

Seejärel ilmus Charles P. Mountfordi väikekogumik „Unenägude aegadest.
Austraalia põlisasukate müüte“ (1990) Boris Kaburi tõlgituna ja saatesõnaga, mis on ise nagu muinasjutt ja mida tsiteerin: „Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi – tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga."

Järgmisena ilmus „Maputše, kes ronis vulkaanile. Tšiili indiaanlaste muinasjutte“ (1991), mille hispaania keelest tõlkis Jüri Talvet. Siis tuli Marie Catherine D'Aulnoy „Sinilind“ (1992), mille tõlkis prantsuse keelest Guido Ivandi, kuid frankofiil Lauri Leesi kirjutas selle kohta: „Krahvinna Marie Catherine Le Jumel de Barneville d'Aulnoy (1650-1705) loomingust tuntakse tänapäeval vaid ta muinasjutte, neist enim tuntud on „Kuldjuustega kaunitar“, „Valge kass“ ja „Sinilind“. Sinilinnu sümboolikat võib pidada Madame d'Aulnoy originaalideeks. Ikka ja jälle inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid.“

Vist viimasena ilmus selles sarjas „Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte“, mille oli koostanud ja tõlkinud Pille Kippar ja mis sisaldas vadja, liivi, vepsa, ingerisoome, isuri ja karjala muinasjutte igale eale – ka seda raamatukest mul ei ole. (Siinsete kaanepiltide hulgast on puudu ka nende kahe minu kogust puuduoleva raamatu kaanepildid.)

Kujundanud ja illustreerinud on selle sarja raamatuid Silvi Liiva, Henno Arrak, Jüri Arrak, Vladimir Makarenko, Mai Einer, Naima Neidre, Piret Selberg, Jaan Tammsaar, Roman Kutsjuba, Eva Kask, Maie Helm, Piret Niinepuu, Mari Kaarma jt.

Kogu see imeline sari mahub ära ühe käe peopesale, aga on sisu poolest võrratult rikkalik ja võluv. Aitäh tegijatele!