Vahepala: värsipõimikud 1961—1964

Minu keskkooliaastad olid täis poeesiat. Luuletajateks olid saanud Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Arvi Siig, Rudolf Rimmel, Mats Traat, Enn Vetemaa, veel paljud teised, kelle värsse me ahmisime nagu õhku.

Kirjanduslikud kolmapäevad Harju tänava Kirjanike Maja  saalis olid pilgeni täis, neist tehti teleülekandeid. Meie klassist käis seal pidevalt mitu õpilast. Mina üsna loomulikult ka. Noored ja vanad luuletajad, sekka ka prosaiste, noored ja vanad näitlejad, sekka ka mõni muusikapala – oh, kuidas me kõigi nende esitusi nautisime! Ilmusid noorte autorite luulekassetid ja muud luulevalimikud. Ja mitte ainult eesti luulest.

Luulevaimustus oli tabanud ka näiteks moskvalasi, kes sadade kaupa ruttasid Jevgeni Jevtušenko, Robert Roždestvenski, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski, Bulat Okudžava jpt luuleõhtutele. Luulet ilmus ajalehtedes ja ajakirjades.

1963. a ilmus eesti keeles 175leheküljeline ja 52 kopikat maksev „Värsipõimik 1961“ – valik vene luuletajate värsse. See oli Eesti Riikliku Kirjastuse uue luulesarja algus.

Põimiku koostanud Erni Hiir kirjutas saateks: „Käesolev raamat sisaldab valiku 1961. aastal perioodikas ilmunud vene luulest. „Värsipõimikusse“ on püütud haarata kõige parem ja iseloomulikum, mida tolle aasta ajakirjandus luule alal pakkus. Autorid on järjestatud alfabeetiliselt, kuna raamatus on tahetud anda ülevaadet peamiselt luuleaastast, mitte üksikute poeetide loomingust. Kirjastusel on kavas avaldada ka järgnevate aastate luuleparemikku samasuguste värsivalikute kujul.“

See oli hea mõte ja lugejad võtsid selle tänuga vastu. Esimese värsipõimiku kujundas Herald Eelma, teise Avo Keerend, 1963. aasta oma Heldur Viires ja neljanda, mis minu teada ka viimaseks jäi, Allex Kütt. Tõlkijatenimistus oli enamik meie luuletajaist, nii noored kui vanad. Kõik neli põimikut koostas Erni Hiir.

Et tegu oli ajakirjanduses ilmunud luuletustega, oli tõlgitu hulgas ka n-ö puhtakujulist tähtpäevaluulet, aga seda väga vähe. Oli ka väga häid luuletusi, mille headus ei ole paljude aastate möödudes kadunud.

Arvatavasti panen siia blogissegi tulevikus aeg-ajalt luuletusi nendest põimikutest. Alustuseks üks ehe armastusluuletus poetessilt, kelle luule hakkas mulle meeldima just nende põimikute kaudu.

* * *

Veronika Tušnova

Morn, vihmane pimedus

tiirutab tänavaid mööda.

Sa lubad su südamel

tänaseks ööks minu kaitsejaks jääda?...

Sa lubad tas koiduni peavarju

linnule, kel pole kodu?...

Mul on hirm,

nagu õõtsuks mu jalge all põhjatu korisev lodu.

Sa võta mu hing –

ta on puhas ja palav ja aus ja hellitlev.

On kahju, nii kahju,

et kasutult hääbuma peab ta selliselt.

Kes vajab, et säiliks mu süda,

mu kulmud, mu naeratus –

ja teeb,

et pikemalt kestaks

mu vastu su armastus?

Kes mäletab mind,

kui katab mind murupind mullane,

kes ütleb:

„Küll olid sa minule hea ning kullane!“

/“Värsipõimik 1964“, Eesti Raamat. Tallinn 1966. Tlk Muia Veetamm./

* Veronika Tušnova (1911—1965) oli vene luuletaja. Eelkõige on tuntud tema armastusluuletused, millest mitu tükki on populaarseks laulnud Alla Pugatšova.

* Erni Hiir (1900—1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija.

* Muia Veetamm (1907—1995) oli samuti eesti luuletaja ja tõlkija.

„Siug“

Aleksei Tolstoi
„Siug“
Loomingu Raamatukogu nr 8 (32).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1958.
Tõlkinud Debora Vaarandi.

Õhuke vihik, mis ilmus Aleksei Tolstoi 75. sünniaastapäeva puhul, sisaldas kolme novelli: „Mees näpitsprillidega“ (1916), „Lihtne hing“ (1919) ja „Siug“ (1928). Kahte esimest, tuleb tunnistada, ei mäleta ma eriti ja pidin neid nüüd üle lugema, seevastu kolmas, erutav lugu tugeva karakteriga kirglikust naisest, on esimesest lugemisest saadik vägagi hästi meeles. Seda on ju ka peetud üheks huvitavamaks ja mõjukamaks novelliks vene (nõukogude) kirjanduses üldse.

Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et paljud neist on „Siugu“ näinud, kui mitte kinos (Dovženko-nim kinostuudio 1965. a, peaosas Ninel Mõškova, plakat kõrval), siis lavalaudadel meie oma Eestimaal.  „Rästiku pihtimus“ esietendus Noorsooteatri väikeses saalis 7. septembril 1979 ja selle teatritükiga kinnistas Marje Metsur end paljude vaatajate südamesse. Ettepaneku lavastada Aleksei Tolstoi „Siug“ oli teinud Noorsooteatri tollane kirjandusala juhataja Mati Unt, kes tüki ka lavastas. Kokku esitati seda etendust 200 korral. Praeguseks on „Rästiku pihtimusest“ tehtud uuslavastust (2016) ka teles näidatud.

Aga enne selle erilise novelli juurde suundumist panen siia kaks katket raamatu esimesest kahest novellist. Need iseloomustavad hästi Aleksei Tolstoi üldist suhtumist oma tegelastesse. Otsesõnu öeldes kollitab tema tegelasi üksindus oma eri variantidega.

„Stabessov istus trepiastmele ja toetas lõua kätele... Pimedusse mattunud maad polnud näha. Ta oli siin täiesti üksi. Maa oli nagu ära lennanud sinna, tähtede juurde, ja maast, elust, mis ainult üheks hetkeks oli meelitanud teda kauniduse ja soojusega, lahutas teda käsitamatu eetrimeri.“

„Kuid keegi ei julgenud temast halvasti mõelda. Katja oli vallaline, üksik neiu, teenis endale ise leiba, ja kui ta ka alalõpmata armunud oli, eriti sügiseti ja sügissesoonil, siis polnud tal võib-olla endalgi säärase iseloomu üle hea meel ja ta ei teinud seda sugugi selleks, et oma klientidele meelehärmi valmistada.“

Siug – ühiskorteris elav Olga Zotova mõjub oma naabritele ohtlikuna, niisugusena, et nad soovitavad temast eemale hoida. Tema askeetlik tuba on naabrite arvates nagu mõne demobiliseeritud soldati oma, kord ülikorras, siis jälle pööraselt korratu. Ka naise hingeelu on samasugune, kord talitsetud ja isegi vagur, siis aga ülipöörane. See toob kaasa tema elu järjekordse katastroofi.

Juba noorena „nuttis ta vist välja kõik pisarad, mis talle elus määratud olid. Ta mureta ja hooleta noorus oli katkenud. Hing kattus korbaga nagu kinnikasvav haav. Ta ei teadnud veel, kui palju oli temas varjul sünget ja kirglikku jõudu.“

See on taas niisugune kirjandusteos, mille ümberjutustamine oleks patt – lugejal jääks siis suur elamus saamata. „Kahekümne kahe aastaselt tuli tal alustada kolmandat elu,“ aga sellegi õnnestumisele sai takistuseks temas peituv „metsiku vihkamise laine“. Praegu nimetatakse niisugust seisundit, kui inimene ei saa üle kunagisest sõja- ja surmakogemusest, „sõjasündroomiks“. Olga elu keerdkäigud on novellis sedavõrd keerulised ja tema olemus nii mitmetahuline, et neisse peaks igaüks ise süvenema.

* Aleksei Tolstoi (10. jaanuar 1883 /vkj 29. detsember 1882/ – 23. veebruar 1945) peateoseks võib pidada romaanitriloogiat „Kannatuste rada“ (1922–1941). Ajalooliste romaanide hulgas on kindlal kohal tema mahukas „Peeter I“ (1929–1945).

Väga köitvad ulmekad on „Insener Garini hüperboloid“ (1925–1927) ja „Aeliita“ (1922–1923), lapsi aga on vaimustanud „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ (1936).  Eesti keelde on tema rikkalikust loomingust lisaks eelnimetatutele tõlgitud ka kodusõjateemaline jutustus „Leib“ (1937).

Алексей Толстой „Гадюка“ (1928).

„Võlupeegel“

„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.

Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.

Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.

Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.