07/02/2014

"Lugu ühest meeskonnast"


Holger Pukk
"Lugu ühest meeskonnast"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Silvi Väljal.

Täna, mil Sotšis avatakse 22. taliolümpiamängud, on paras aeg kirjutada spordist. Küll mitte suusajuttudest, vaid alast, mis Eestis on jätkuvalt populaarne olnud ja ikka ja jälle Kalevi korvpalluritega seostunud. Küllap olid 1960.-1980. aastate Eesti koondise legendaarsed korvpallurid kõik lugenud Holger Puki "Lugu ühest meeskonnast" ja sellest ehk poisipõlves innustustki saanud korvpalliga tegelema hakata.

"Kohtumine tuntud sportlastega oli lõppenud! Aga justnagu pärast kivikese vette viskamist tekivad lained, nii ei vaibunud ka külaskäigu muljed veel niipea. Võib julgesti öelda, et vähemalt sellel õhtul oli enamikus Varpla linnakese majades ja õuedes kõneaineks kuulsate sportlaste külaskäik ja äkki senisest palju toredamaks muutunud korvpallimäng. Kooli spordiväljaku äärest kandsid poisid-tüdrukud selleteemalise jutujärje üle linna laiali... Ja oli neidki, kes kohe proovima asusid, et kuidas "haak istub" ja missuguse hoo see randmeliigutus siis pallile õige annab!"

 See on raamat sportlaste eeskujust, kuuenda klassi meeskonna asutamisest ja meeskonnamängu ning selle juurde käivate suhtumiste ja suhtlemiste õppimisest. Aga ka aususest ja ebaaususest, jonnist ja visadusest. Vajadusest mitte ainult kossumängust vaimustuda, vaid ka õppida. Vigade tegemisest ja nendest õppimisest. Oskusest langetada õigeid otsustusi nii mängus kui ka elus.

""Aga miks me enam nende korvi alla ei pääse? Justkui nõiaring ees?" arutles Priit ning nühkis käterätiga higist leemendavat rinda.
 

"Miks, " osatas Raivo. "Nad mängivad maa-ala kaitset!"

"Aa! Olen kuulnud!" kohmas Priit, nagu saaks ta sõbra vastusest palju targemaks ja teaks nüüd, mida ette võtta.

"Jaa! Kuulnud olen minagi..." venitas Mart ja, toetanud lõua kätele, vahtis üksisilmi ruudulisest kiviparketist põrandale. "Aga kuidas sellest kaitsest läbi murda, seda pole meist keegi kuulnud..." ohkas ta kurvalt ja lõi käega."


Kes teada või meenutada tahab, kuidas meeskonnal edasi läks ja kuidas koolis ning elus eksameid sooritati, kuni rõõmus suvevaheaeg saabus, see pingutab kunagi loetut meenutades oma mälu või otsib vana raamatu üles, et seda taas lehitseda.

Mitmesugustes praegustes käsitlustes süüdistatakse Holger Pukki küll liigses pioneeriteema käsitlemises ja pannakse pahaks, et mängu kaotuse puhul nii rühma- kui klassikoosolekul arutati kaotuse põhjused läbi, aga niisugused koolielus nüüd ajalooks saanud detailidki võivad tänasele lugejale omapärased ja huvitavad olla.

* Silvi Väljal (sünd 30. jaanuaril 1928) on eesti raamatuillustraator ja graafik, kes on illustreerinud ja kujundanud niihästi kooliõpikuid kui ka paljude eesti lastekirjanike loomingut. 1966. a kirjutas Silvi Väljal raamatu "Jussikese seitse sõpra" ja illustreeris selle oma piltidega. Praegu teatakse Jussikest hästi paljudes maades.

2 comments:

  1. Seal oli minu meelest ka peatükk "Neile mõlemale on Peeter kallis" ja juttu sellest, kuidas õpetaja hellalt mõtleb Peetrile ja tema pärast muretseb. Just selle koha tõttu ütlen ma sageli oma tööl lastele (ja vahel vanematelegi), et nad on ju minu lapsed ka. Lapsed naeravad, aga saavad aru, et tädi psühholoog tõesti muretseb nende pärast ja kurvastab, kui neil pahasti läheb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, anonüümne, sisuka kommentaari eest. On küll niisugune peatükk, väga soojasõnaline:
      "Me peame mõlemad valvama, et Peetriga niisugust asja ei juhtuks," ütles Anete Koemets tungivalt ja pani oma kuuma peo teise süles kokkupõimitud kätele. Ta häälest kõlas soojus ja otsekui hirm, et nende Peeter võib äkki haigeks jääda.
      "Jah... seda peab küll...", kostis Peetri tädi õige tasa..."
      Üldse on sellest raamatust kasvatajatel ja õpetajatel ka nüüd, palju aastaid hiljem ja hoopis teistsuguses ühiskonnas, palju head õppida, kuidas lastesse suhtuda ja nende kodustega ühine keel leida.

      Delete