„Võlupeegel“

„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.

Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.

Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.

Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.