Vahemärkus: raamatublogidest

Viimases Sirbis (8. mai 2015) on kirjanduse rubriigis raamatublogisid käsitlev artikkel - Mihkel Samarüütel "Raamatublogisid tuleb ja läheb".
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/raamatublogisid-tuleb-ja-laheb/

Selle lõpus on üsna põhjalik loend Eesti raamatublogidest, mille hulgas on lingid ka "Tütarlapsele linnast" ja kirjandusteemalistele tekstidele mu teises blogis "Kruusatee".

Suur osa Sirbi artikli loetelus nimetatud raamatublogidest on juba pikemat aega olnud ka "Tütarlapse..." blogrollis küljeveerul.

Artiklis kirjutatust märksa põhjalikuma üle- ja sissevaate raamatublogidest annab minu meelest aga FB lehekülg Raamatusirvija - https://www.facebook.com/Raamatusirvija 

 EDIT: väga sisukas on raamatublogide tutvustajana 2015. a juulikuust alates tegutsev Blogirull.ee postituste agregaator oma kultuuriosaga.  (Kahjuks lõpetas viimatinimetatu tegevuse.)

"Mai tähed"

Ludvik Aškenazy
"Mai tähed"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.
Kujundanud Rudolf Pangsepp.

See väike taskuformaadis raamatuke sisaldab 11 jutustust sõjast ja võidumaist nii, nagu seda nägi Teise maailmasõja ajal sõdurina Nõukogude Liidus asuvates tšehhi väeosades teeninud noor kirjanik.

Need on omamoodi lüürilised ja romantilised lood, mille tegelasteks sageli sõjapainetest tabatud lapsed, armunud, õnnelikust elust unistanud noormehed ja neiud ning rahumeelsed prahalased, kel tuli sõda üle elada.

Aškenazy elukäigust ja sellest, kuidas temast Nõukogude Liidu jaoks keelatud kirjanik sai, olen selles blogis kirjutanud varem, siis, kui oli juttu tema südamlikust Praha-loost "Armunud kastis":
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2014/04/armunud-kastis.html

"Mai tähed" meeldis mulle vist sellepärast, et kirjanik suutis sõjateema karmi käsitlusse põimida helgust ja unistuslikkust.

Mõni tekstinäide:

""Kas te armastate lapsi?" päris ema.
Ja küsis vaid viisakusest:
"Kas ka teil on perekond?"
"Ei ole," sõnas kindral kõlatult ja lihtsalt.
Kindral vaatas naisele otsa.
Ema silmadesse kerkisid pisarad:
"Heldeke, nüüd oleksite unustanud oma mütsi," lausus ta. "See on ju Dušanil peas. Poisimait, niisugune."
"Ägedalt tegi ta paar sammu lillelise diivani suunas, kuid kindral peatas ta käeliigutusega.
"Ärge teda äratage," ütles kindral. "Ta on väike, las magab. Ma saadan mütsi järele, nagunii on mul selles palav - on juba kevad... Ma saadan mütsi järele."
Kuid ei ta saatnud kunagi."

"Tütarlaps oli nii kaunis, et pole võimalik alustada ei jõest ega teest. Võib-olla ainult valgusest, kui seda olnuks rohkem.  /- - -/
... ta läks jõele lähemale, tegi paljad jalad vees märjaks ja avastas seepeale hõrenevas uduaurus tolle hommiku esimese varju ning hõikas jõel ankrusse pandud paadi poole:
"Kas kuulete, härra koolijuhataja?"
"Mida te siit otsite, naisterahvas!" hüüdis kalamees tusaselt.
"Härra koolijuhataja, sõdaaa on läbi!"
"Mis on läbiii?"
"Sõdaaa..."
"Miiis? Ma ei saa teist aru."
"Lõppes. Sõda.""

Selle raamatukese kujunduses oli kasutatud mustvalgeid fotosid, kaadreid NSV Liidu ja Tšehhoslovakkia koostööfilmist "Mai tähed" ("Майские звёзды",  1959), millelt võib ära tunda Leonid Bõkovi, Vjatšeslav Tihhonovi jt. Lisan lõpetuseks mõne neist fotodest:

Ludvik Aškenazy "Květnové hvězdy" (1955), hilisem pealkiri "Májové hvězdy".

"Maihommik"

Ado Vabbe "Järve kaldal"

(1945; Enn Kunila kunstikogust).

Üks maikuu luuletus, niihästi ajalik kui ka igavikuline:

MAIHOMMIK
Juhan Liiv

Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.

Seal järve pinnal tõusev päike loitis;
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos, –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.

Üks magus soov sealt tuli tasa rinda:
oh, et nii kuldne seisaks armu tee
kui vesi oma hiilg'vas sinisaalis!

Seal – tormid puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee:
oh süda, – nõnda arm end sulle maalis!...
(1885)
/Juhan Liiv. Teosed. 1954/