01/12/2020

„Vambola“


Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“

Trükitud Joh. Solba kuluga. Tartu 1889.

See oli esimene raamat, mida ma lapsena lugesin gooti kirjas. Andis ikka pusida ja kuskil teise kolmandiku juures tüdisin ära. Aga sellest gooti kirja pusimisest oli mulle kasu palju aastaid hiljem, kui juba ülikoolis gooti kirja nii lugema kui ka kirjutama õppisime. Tol ülikooliajal lugesin ka „Vambola“ lõpuni, sest seda oli eesti kirjanduse eksamiks vaja.

Nüüdsetel lugejatel on lihtsam, sest „Vambolat“ saab nüüd lugeda tavalises trükikirjas nii tavaraamatutest kui e-raamatuna. Iseasi, kas seda lugeda viitsitakse. Lappasin ka ise raamatu ühe uuema väljaande läbi, et sündmustik paremini meenuks.

Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“

„Loomingu“ Raamatukogu nr. 17-20 (961-964).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1976.

Aga ma ei hakka oma muljeid siia eriti kirja panema, vaid tsiteerin hoopiski „Eesti kirjanduse ajaloos“ (II kd. kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1966) Saali loomingut käsitlenud peatüki autorit Endel Nirki:

„Saali raamatuis domineerib kaleidoskoopiliselt kirev juhtumuste ja ootamatute pöörakute ahel. Siin tuleb ette suurem jagu tolleaegses seikluskirjanduss ja romantilises ajaloolises proosas kasutamist leidnud iseloomulikke motiive: sünnipära saladusi, kuratlikke intriige, elupäästmisi, äraeksimisi, põgenemisi ja jälitamisi, varitsemisi ja lõksumeelitamisi, vangilangemisi ja ootamatud pääsemisi, tundmatuks jäämisi või järske äratundmisi, ekslikult surnuks peetuid, röövitud lapsi, saladuslikke sõpru, maskeerimisi võõraste riietega, esinemisi valenimega, tähendusrikkaid unenägusid, pihtimisi surivoodil jne. jne. Kõike seda on kuhjatud täiesti mõõdutundetult, küllaldase motiveeringuta, vähese kunstilise vaistuga. Seal, kus oleks piisanud ühestki sõlmest, on Saal neid pahatihti pununud üheksa tükki ülestikku.“
 
Ja veel sealtsamast:
„Saali teoste rahvavanemad, nende mõrsjad, naised ja lapsed on tavaliselt ikka vaid ühest seiklusest ja saladuslike juhtumuste keerisest teise sattuvad üksikkangelased vanade rüütliromaanide laadis, nagu nende vastasedki meenutavad rohkem literatuurseid kurjuse kehastusi kui ajalooliselt eksisteerinud vaenulikke jõude.“

Kohati lausa roosinupuliselt õhetav-romantiline, siis jälle kurbusest nõretav – sedamööda, kuidas tegelaste armu- ja sõjaseiklused kulgevad, on seda raamatut aeg-ajalt tüütu lugeda ja erilist elamust see ei paku. Kuid mõnevõrra mõjub see sissevaatena oma kirjutamise aega, mil rahvusromantiline õhkamine lugejatele hästi peale läks ja nende hingi erutas.

Tsitaat „Vambola“ lõpust:
„Sõjad ning orjapõlv kaotasid isamaa aasadelt paradiisi-ilu, rõõmuhelinad ja laulukaja. Kui palju suurust ja ilu pole hauda läinud! Teekäija ei aimagi, mis rusudel rändab ta jalg. Õnn käib maailmas keerdu: kui päike läheb ühele rahvale looja, siis tõuseb ta teisele.“

Andres Saali ja Eduard Bornhöhe aeg on meie kirjandusloos ajaloolise romantismi ajajärk, mille alguseks võib lugeda Bornhöhe „Tasujat“. 19. sajandi 80. ja 90. aastail langes pearõhk  ajaloolistes jutustustes  tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Saali umbes kümnest ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“, kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust.

* Andres Saal (21. mai /vkj 9. mai/ 1861 – 23. juuni 1931) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog.] Saali romantilise ajaloolise proosa eeskujuks oli Walther Scotti looming. Kui 1893. a keelustati ametliku ettekirjutusega Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine, suundus Saal välismaale. Tema edasine elu kujunes parajaks seikluseks. 1897. aastast tegutses Saal Indoneesias, seejärel ka mujal välismaal, 1920. a asus elama Los Angelese tuntud aedlinnas Hollywoodis, kus ka suri. Kirjaniku põrm toodi Eestisse.

24/11/2020

„Punapäine Anne“


L. M. Montgomery
„Punapäine Anne“

Sarjast „Minu raamat“ nr. 11, 1939.
Tõlkinud Valve Ristkok.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Mainisin seda toredat raamatut korra, kui kirjutasin siin blogis sõjaeelsetest lasteraamatutest ja Ülevalttädist, kelle juures neid lugemas käisin (vt siit). Praegu tuntakse „Punapäist Annet“ rohkem „Roheliste Viilkatuste Annena“ ja ma vist ei eksi, kui arvan, et hästi paljud on seda taas lugenud seoses selle ainetel tehtud Kanada telesarjaga „Anne, E lõpus“ („Anne with an E“; 2017-2019), mis ka mulle selle ammuloetud raamatu jälle meelde tõi.

„Punapäist Annet“ ja uuemaid väljaandeid mul endal pole, kaanepildi leidsin internetist. Mäletan, et olin lapsena natuke tõre, sest minu arvamist mööda ei olnud kaanel kena tüdruk, kuid Anne ometi mõjus raamatus kena tegelasena. Aga omapärane oli see kaas küll ja meelde jäi ka hästi

Anne-loo pani 1908. a kirja kanadalanna Lucy Maud Montgomery (kirjanikunimega L.M. Montgomery; 30. november 1874 - 24. aprill 1942)), kes sai selle teosega lastekirjanduse klassikuks.

Anne-raamatuid on tegelikult mitu, kui ma ei eksi, siis kaheksa, ja enamik neist on jõudnud ka filmiks saada. „Roheliste Viilkatuste Anne“, see lastekodust lootusrikkana toodud 11aastane lennuka vaimueluga tüdruk, poleks vist küll ka oma kõige julgemates unistustes ja fantaasiapiltides iialgi osanud arvata, et tulevikus teda nii paljud raamatusõbrad armastavad. Teost on tõlgitud vähemalt 36 keelde ja seda on müüdud üle 50 miljoni eksemplari.

Internetist, näiteks Wikipediast, leiab nii romaani kui ka selle autori kohta palju huvitavat teavet. Muuhulgas seda, et Montgomery magamistoa seinal oli noore näitlejanna Evelyn Nesbiti foto, mille kirjanik oli ajakirjast välja lõiganud, sest kujutles oma raamatu Annet just sellisena, tulvil nooruslikku idealismi ja vaimsust.

„Anne with an E“ on hästi tore sari ja paljud selle vaatajad olid pettunud, kui selle tootmine pärast kolmandat hooaega lõpetati. Nii väga oleks tahetud näha, kuidas läheb Anne ja ta lahkete kasvatajate ning sõprade elutee edasi sellises versioonis, kuhu on raamatuga võrreldes toodud nii uusi tegelasi kui ka uusi juhtumisi. 

Vaatajate heaks tuttavaks  said selle sarja kaudu nooruke Amybeth McNulty Anne Shirleyna (postril kõrval), Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt.

13/11/2020

„Kuunar „Kolumbus““


Nikolai Trublaini
„Kuunar „Kolumbus““

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Tõlkinud Aino Gross.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Olen tähele pannud, et palju on neid, kes seda raamatut mittelugenuna arvavad, et tegemist on teosega, mis Kolumbuse Ameerika avastusretkest pajatab. Aga pole! On hoopis üks päris hea nõukoguliku seikluskirjanduse näide, kus tegelasteks nii nutikad kangelasmeelsed noored kui ka kõigeks halvaks võimelised diversandid.

Kui ma seda äraloetud köidet nüüd vaatasin, siis ega kohemaid suurt midagi küll ei meenunud peale vapra isemeelse neljateistaastase tüdruku Zorja Nahhodka, kes mulle sügava mulje jättis, aga oma ilmumise ajal oli see minu meelest üks ütlemata põnev raamat, mida ma hästi mitu korda lugesin. Ka illustratsioonid sobisid selle põnevusega ja olid meeldejäävad.

Omamoodi põnev on juba seda raamatut sissejuhatav autori elu- ja loometee tutvustus, sest Nikolai Trublainil oli sündmustest tihe ja seiklusrikas elu.

Esimese osa alguses tutvub lugeja kuunar „Kolumbuse“ junga Markoga, kes on seitsmeteistaastane ja just kohtunud talle tundmatu neiuga, kes on torianiitliiva uuriva professor Ananjevi tütar Ljuuda. Lisaks kuunar „Kolumbuse“ meeskonnale saab lugeja tuttavaks ka teise laevaga, miiniristleja „Tormilinnuga“. Nendega seotult hakkavadki sündmused arenema.

Eriti meisterlikult see teos kirja pandud pole, kuid selles on kaasahaaravat hoogu, mis paneb noorte saatusele kaasa elama ja hoiab lugejat selles õhinas kuni raamatu lõpuni. Vähemasti oli see nii minu põlvkonnaga, kuid praegusajal olen kuulnud nooremate inimeste nurinat, et seiklusjuttude sarja raamatud on liiga ... aeglased.

Olgu, kuidas on, maitsmiseks panen siia ühe lõigukese:

„Pimeduses hiilis oma kajutist erakordse ettevaatlikkusega välja hullumeelne, keda oli haaranud tahe sundida professor Ananjevi tütart avaldama isa saladusi.

Ljuuda astus kiiresti tagasi oma kajutisse ja lõi ukse kinni. Vaevalt oli ta jõudnud riivi ette lükata, kui Anton kogu jõuga uksele vajus. Tuli kuuldavale mürtsatus, siis aga oie. Hullumeelne kukkus peajuhiruumis komandöri kajuti ukse ette maha.

Ljuuda istus toolile, laskus seljatoele ja mõtles jubedustundega oma olukorrale.“

* Nikolai Trublaini (25. aprill 1907 – 4.okt 1941) oli Ukraina kirjanik. Praegu leiab tema kohta teatmeveebidest andmeid nime Mikola Trublaini all. Küllap oli Nikolai selle venestatud vorm. Mikola (Mykola) Trublaini perekonnanimi oli tegelikult Trublaevski.

1925. aastal suundus ta kodukülast Olšankast (Vinnitsa oblast) Harkivisse ajakirjandust õppima ja naasis sealt vabariikliku ajalehe kaastöölisena, kellest hiljem sai erikorrespondent. Jäälõhkuja „Litke“ katlakütjana võttis ta osa Arktika ekspeditsioonist, hiljem osales veel mitmel polaarekspeditsioonil ja kirjutas neist raamatuis. Samuti kirjutas ta Arktika kohta noortele lugejatele.

Mikola Trublaini langes Suures Isamaasõjas. Loomingulise töö kümne aasta jooksul oli ta kirjutanud üle 30 raamatu.
Internetist leitud fotol on Mikola Trublaini meremehe vormis.

Микола Трублаїні „Шхуна „Колумб““ (Київ: Видавництво дитячої літератури ЦК ЛКСМУ, 1940).