06/02/2019

„Tarantel“


Herman Matvejev
„Tarantel“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud L. Kurtšavova ja R. Potisepp.
Illustreerinud Olev Soans.
Kaane kujundanud Valentin Vare.

Ülipõnev raamat minu lapsepõlve lugemisvarast. Sisaldab kolme osa, mida võib ka eraldi jutustustena lugeda, kuid mis kõik pajatavad kangelaslikest lastest Teise maailmasõja ajal ümberpiiratud Leningradis. Julgusest. Võitlusest. Kõigest sellest, mida julm blokaadiaeg lastelt nõudis. Jutustuste pealkirjad on „Rohelised ketid“, „Varjatud heitlus“ ja „Tarantel“ ning neid seovad paljud ühised tegelased.

Tunnistan ausalt, et pole seda raamatut juba üle paarikümne aasta uuesti lugenud. Ei taha hajutada seda põnevusjutu lumma, mis minu jaoks selles köites peitus.

Nüüd, mil jaanuaris tähistati 70 aasta möödumist Leningradi blokaadi lõpust, mõtlesin taas, et peaksin seda triloogiat uuesti lugema, aga loobusin. Otsisin ainult siinse postituse jaoks mõne pildi ja tsitaadi. Las jääb ta mu lugejamällu niisuguse pisut uduse ja põneva teosena, ilma et peaksin sellest otsima tänapäevase ajalookäsitluse alusel ideoloogilisi vigasid ja ülepaisutusi.

Matvejevi seiklusjutustustele on omane rohke dialoog, mitmeplaaniline tegevus ja reportaažlikud olukorrakirjeldused, ka suudab ta anda edasi laste, eriti poiste keerdkäigulisi iseloomusid.

Lapsed püüavad raketilaskjaid, kes vaenlase lennukitele pommiviskamiseks sobivaid kohti kätte näitavad. Lapsed aitavad tabada salakuulajaid ja mitmesuguseid muid kurjategijaid. Lapsed on, nagu kirjutab Matvejev, „ustavad abilised, kuid oma nooruse tõttu on nad liiga julged, liiga tulised, liiga aktiivsed ja võivad sisse kukkuda“. Just see teeb neist kirjutatud triloogia põnevaks ja kaasahaaravaks.

„Alles nüüd taipas Miša, mis oli juhtunud. Üks spioonidest oli ukse lahti paisanud, automaadivalanguga endale teed teinud ja hauakambrist välja pimedusse hüpanud. Spioon tundis surnuaeda hästi ja sellises tihnikus, haudade vahel, oli tal end kerge varjata. taskulampe aga süüdata ei tohtinud. Ta näeb valgust ja tulistab otsekohe.
„Mida nüüd teha,“ mõtles Miša erutatult. „Spioon jookseb minu poole ja varjab end kusagil läheduses.“
Sel hetkel süütas keegi sõdureist hauakambri juures taskulambi. Ja kohe läigatlesid Miša lähedalt automaadivalangu punased tulukesed. Ootamatusest langes Miša istukile, kuid jõudis märgata kohta, kus spioon end varjas.“


* Herman Matvejev (7. juuli 1904 - 6. dets 1961) oli nõukogude kirjanik. Alates 1923. aastast kirjutas ta näidendeid nii täiskasvanutele kui ka nukuteatri jaoks, 1939. a alustas laste proosakirjanikuna seiklusjuttude kirjutamist. Foto internetist.

Герман Матвеев, трилогия „Тарантул“: „Зеленые цепочки“ (1945), „Тайная схватка“ (1948), „Тарантул“ (1957).

320.

01/01/2019

Huvimõõdik 5.

Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on „Tütarlaps linnast“ lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 3. jaanuaril 2018, aasta tagasi. Huvimõõdikutest on ilmnenud, kui vähe on blogilugejate huvi muutunud. Loetelus korduvad ikka ja jälle samad teosed. Seekordne esinelik on täpselt sama kui eelmises huvimõõdikus.

1. Endiselt olen sunnitud arvama, et tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmid“ (5457 lugejat).

2. Teist kohta hoiab samuti kindlalt Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused“ (898).

3. Aleksander Puškini imekaunis luuletus „K***“ (688).

4. Meie omamaine kaunilt kujundatud imeline folkloorikogumik „Üle õue õunapuu“ (501).

5. Uustulnukana on selles loendis „Anne Franki päevik“ (350).

6. Tabelis püsib, kuid on koha võrra langenud postitus Rabindranath Tagore „Aedniku“ ja „Gitandžali“ kohta (334).

7. Ralf Parve luuletus „Ohakas“ on samuti koha võrra langenud (324).

8. Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa“ (315).

9. Teise uustulnukana on tabelisse jõudnud Baudelaire’i „Kurja lilled", mis sisaldab ka luuletust „Raibe“ (311).

10. Eelmise korraga võrreldes on koha võrra on langenud ka Juhan Smuuli südamlik koeralugu „Meremees Murka“ (309). millele prognoosin selle aasta jooksul huvimõõdiku TOP 10 hulgast väljalangemist.

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on blogiajaloo kümne popima postituse loetelust välja langenud „Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik“ ning postitus jaapani kirjaniku Ryūnosuke Akutagawa jutustuste „Tihnikus“ ja „Rashōmon“ kohta.

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel ligi 320 raamatust. „Tütarlaps linnast“ ootab blogisõpru ka alanud aastal ja võib-olla ilmuvad huvimõõdikusse aasta pärast ka uued liidrid.

Head uut lugemisaastat kõikidele!

26/12/2018

„Vabadus, armastus“

 
Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“

Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.

See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.

MIS ON KUULSUS?

Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.
Pisarates murtud päiksekiir.
/1846/

Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.

VABADUS, ARMASTUS

Vabadus, armastus,
need on mu igatsus.
Elu ma ohverdan
sinu eest, armastus,
ohverdan armu ma
sinu eest, vabadus.
/1847/

„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.

Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.

LOODUSE METSIK LILL

Mis te haugute siin, penid,
mis te minust purete!
Viskan teile kondi kurku,
nii et sellest surete.
Murdke igerikke õisi
kasvuhoonest kusagil;
mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.

Luulet koolis mulle pole
sisse taotud kepiga.
Reeglitega ma ei ole
iial suutnud leppida.
Reegleid austagu, kes hirmust
priiuses on ärevil.
Mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.

Õitsta teile, jõudesoole,
pole tahtmist vähemat!
Teie kõhud kehvapoolsed
kohe rikki lähevad.
Tervitab mind see, kel meeled,
puhtad on ja elevil.
Mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.

Rahule mind igaveseks
jätke parem kisata.
Tõesti tühi töö on herneid
vastu seina visata.
Ja kes siiski otsib tüli
kunagi või kusagil –
puutugu mind vaid! Ma olen
okkaline metsik lill.
/1844/

Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:

„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“

Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>

* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.

Petöfi Sándor „Összes költeményei“.

Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin.