19/02/2020

„Muld ja marmor“


Ellen Niit, Jaan Kross
„Muld ja marmor.

Möödasõitnu meenutusi“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.

Selle reisikirja sissejuhatuseks ütlesid autorid, et kuna see sai valmis kolm aastat pärast reisi, „sisaldavad meie märkmed praegu juba mõningaid anakronisme nii riivamistes kui ka riivamata jätmistes. /- - -/ Mõnel puhul on sellistele asjadele joone all tähelepanu juhitud. Teisal jäävad nad lugeja nentida. Tema aga peaks neis anakronismides nägema Aja kõige kiuste toimuva edasiliikumise tõendeid. Ning kui ta Aega usub, siis – kõige kiuste – ka Aja edasiliikumise suunda.“

Kirjanikest abielupaaridelt ilmus toona mitmeid reisikirjeldusi nii kahasse kui ka eraldi kirjutatuna (näiteks Lilli Prometilt ja Ralf Parvelt, Aimée ja Vladimir Beekmanilt) ja need kõik olid väga loetavad. Nii võtsid lugejad ka Ellen Niidu ja Jaan Krossi ühiste kaante vahel huviga ja hästi vastu. seda enam, et valdav osa Eesti inimestest tollal välismaale ei pääsenud ja kirjanikud avardasid oma reisimuljetega nende maailma.

„Muld ja marmor“ meeldis mulle toona väga. Reisikiri koosneb kolmest osast: „Türgimaad riivates“, „Aleksandriast Luksorini“ ja „Kreeklaste merest ja maast“. Türgis ja Egiptuses on nüüd suurem osa eestlastest käinud, mina mitte. Aga Kreekasse sõites lugesin „Mullast ja marmorist“ Kreeka-muljed uuesti läbi ja seal nähtu lisandus niisiis juba kandvale pinnale. Pean tunnistama, et üht-teist olid kirjanikud ülihästi tähele pannud, sest näiteks Akropolisel tuli mulle üks koht nende reisikirjast küll täitsa elavalt silme ette:

„...ning õhutab meid takka:
„Võtke aga, võtke aga mälestuseks... Väga võimalik, et just teie kivikestele on astunud, ütleme, Sokratese jalg...“
Hiljem kuuleme, et giidide õhutusel ning ka ilma viivad turistid siit nii palju Sokratese jalajälgi minema, et neid iga nädal öösiti isekallutajatega marmorimurdudest juurde tuuakse.“


Reisikirja iseloomustas faktirohkus, aga need faktid olid rüütatud kohati poeetilisse, kohati romantilistesse või/ja ajaloolistesse mõttekäikudesse, võimaluse korral vägagi piltlikult võrreldud Eesti oludega ning pakkusid nauditavat lugemist. Olen üsna kindel, et kui kunagi peaksin ka Türki või Egiptusesse minema, lappan „Mulla ja marmori“ enne reisi läbi ja see pakub mu muljetele taas tublit täiendust.

Fotosid oli raamatus ka palju. Praeguse pilguga vaadates on need liiga tumedad ja fototehniliselt mitte kõige paremad, aga toona avardasid need meie maailma väga tuntaval määral.

* Täna on Jaan Krossi 100. sünniaastapäev.

03/02/2020

„Poiss ja liblik“


A. H. Tammsaare
„Poiss ja liblikas“

Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Illustreerinud Enno Ootsing.

Seda 1912. aastal kirjutatud miniatuuri lugesin esmakordselt koolilapsena ja siis oli selle pealkirjaks „Poiss ja liblik“, nagu Tammsaare oli kirjutanud. Miks ja millal mõnes väljaandes õrnhabras sõna „liblik“ kirjakeelseks „liblikaks“ muudeti, seda ma ei teagi.

Muide, sellest pildiraamatust paar aastat hiljem ilmunud Tammsaare „Kogutud teoste“ 3. köites (Eesti Raamat. Tallinn 1979), on ikkagi ja õnneks „Poiss ja liblik“. „Liblik“ on minu meelest armsam, kõlaliselt pehmem ja luulelisem sõna.

Millisest raamatust ma seda kurba lugu lapsena lugesin, seda ma enam ei mäletagi. Võib-olla oli see mõnes koolilugemikus, võib-olla sattus kätte mõne vana raamatuna. Ka kostis seda sageli raadiost, ettelugejateks Eesti tuntumad ja armastatumad näitlejad.  Märkimist väärib, et alates detsembrist 1963 oli Estonia teatri mängukavas Eino Tambergi sümfooniline lühiballett „Poiss ja liblikas“, milles Liblikat tantsisid Tiiu Randviir, Aime Leis ja Larissa Kaur, poissi Ago-Endrik Kerge, Anton Bome jt.

Väljaanne, mille kaanepilt ja illustratsiooninäide siin on, jõudis minuni hiljem, kui juba täiskasvanu olin. Enno Ootsingu illustratsioonid said nende ilmumise ajal väga palju kiita, kuid palju oli ka neid, kes väitsid, et pildid on liigselt modernistlikud ja ei vasta Tammsaare-vaimule. Minus ei tekita need seda tunnet, mille ma lugedes sain, kuigi neis on täheldatav hoogsus, millega poiss liblikat taga ajas ja lilled sõtkus.

1915. a koondas Tammsaare oma miniatuurid ja kunstmuinasjutud koos mõne varasema novelliga raamatusse, mille pealkirjaks sai samuti „Poiss ja liblik“.

Kirjandusteadlane Erna Siirak on öelnud, et näiliselt väga lihtsas miniatuuris „Poiss ja liblik“ on sügav elufilosoofiline mõte. „Liblikat püüdes tallab poiss ära lilled, mida ta armastab. Kauget püüdes ei näe inimene sageli temale lähedast.“

Veel Siirakult: „Kunstmuinasjutud ja miniatuurid sädelevad nagu kristallid kirjaniku loomingus ja seostuvad eelkõige mõttesügavuse tõttu tema suure eepikaga. Neisse on surutud mõtteid ja motiive, mille juurde kirjanik pöördub tagasi hilisemates romaanideski.“ (Tsitaadid on Erna Siiraku järelsõnast Tammsaare „Kogutud teoste“ 3. köitele, mis sisaldas miniatuure, jutustusi ja novelle aastaist 1909-1921.)


* Enno Ootsing (sünd 18. aprillil 1940) on eesti kunstnik (graafik, raamatukunstnik ja akvarellist).

* Erna Siiraku (1911-1987) põhihuvialaks kirjandusteadlasena oli ilukirjanduslik stiil, näiteks kirjutas ta 1936. a Tartu Ülikooli lõpetades oma magistritöös Tammsaare lauseehitusest. Lisaks Tammsaarele uuris põhjalikumalt ka Johannes Semperi ja Marie Underi elu ja loomingut.

10/01/2020

„Kümnes kiri Ingile“


Henrik Visnapuu
„Väike luuleraamat“

Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Koostanud Paul Rummo.

Jaanuarikuu luuletuseks valisin sel tänavusel lumeta talvel Henrik Visnapuu kaunilt lumise armastusluuletuse „Kümnes kiri Ingile“. 2. jaanuaril oli Visnapuu 130. sünniaastapäev.


KÜMNES KIRI INGILE
Henrik Visnapuu

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa
kiskusid minu endaga.
Mäletad, veersime alla mäest
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt „armas“ eest.
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,
südamen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minuta teed?
/1919/

* Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951)  oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik, rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.
Portree-puulõige: Ernst Kollom.

340.