11/06/2018

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“


Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele  Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal.

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

29/05/2018

„Pantrikuru vangid“


Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“



See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

19/05/2018

„Kuumalaine Berliinis“


Dymphna Cusack
„Kuumalaine Berliinis“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Aava.
Kujundanud Heldur Laretei.

Kestev kuumalaine tõi meelde ühe omal ajal väga populaarse teose.

Kui see raamat 1964. a eesti keeles välja anti, õppisin keskkoolis. Minu jaoks oli see küll üsna põnev lugemine, aga mitte niisugune, millest võinuks lemmikraamat kujuneda. 1961. aastal ilmunud teos oli päevapoliitiline, tegelased kuidagi skemaatilised. Teistest veidi enam joonistus välja peategelane austraallanna Joy, kes koos sakslasest abikaasa Stepheniga ja nende tütrega sõitis Lääne-Berliini külla mehe perekonnale. Stephen oli pärast Teist maailmasõda Austraaliasse elama läinud, abielu oli kestnud kümme aastat. aga kõik see, mida Joy Lääne-Berliinis teada sai, oli talle suureks üllatuseks.

„ „Ma ei sobi üldse sellesse ümbrusse,“ märkis Joy iseendale, vaadates oma peegelpilti trepil asuvas peeglis. Tema roheline tviidist reisikostüüm oli laitmatu, kuid ta päevitunud nägu moodsas soengus tumedate juustega näis selles ümbruses mingisugusel seletamatul kombel liiga ekstravagantsena. Hallis rippuvalt portreelt silmitsesid teda ühe esivanema sünged silmad ja hetkeks läbistas teda mõte: „Ta teab, et mina siia ei kuulu.“



Ootamatult ümbritses austraallannat natsism selle ehedal kujul. Vaoshoitud Joy hakkas protesteerima alles siis, kui sai teada, et tema tütre valutavat kurku on ravima kutsutud endine koonduslaagri julm arst. Aga see ei olnud ainuke raske teadasaamine, mis teda tabas. Võib-olla sellepärast, et romaani autor on naisterahvas, on ka teised naistegelased tugevad, neist omakorda jääb kõige rohkem meelde Stepheni ema, kes ohverdab enda poja pere tagasipääsemiseks Austraaliasse.

„Joy kaotas tasakaalu ning ema haaras tal jälle käsivarrest. „Võtke end kokku, Joy. Ei usu, et nad julgevad teie vastu midagi ette võtta. Ent kui te vajate arstimit närvide rahustamiseks, siis pidage meeles, et selles majas on olemas trepp ja tsüaniid. Nüüd aga minge! Meie käsutuses pole enam kuigi palju aega.““



Vaatasin GoodReadsist, et „Kuumalaine Berliinis“ on praegustelt lugejatelt häid hinnanguid saanud. Ju siis on tollased päevakajalised teemad nüüdki paljude jaoks aktuaalsed.

Illustratsioonid on huvitavad, nagu Laretei puhul oli tavapärane. Ainult et tema joonistatud portreed erinesid suuresti sellest, millistena ma raamatu tegelasi kujutlesin. See mittevastavus häiris mind lugedes palju. Aga ju oli kunstnikul neist kujunenud oma nägemus.

* Dymphna Cusack (21. september 1902 – 19. oktoober 1981) oli Austraalia tuntumaid kirjanikke.   
Foto on pärit „Kuumalaine Berliinis“ eestikeelse väljaande ümbriselakalt.

Dymphna Cusack „Heatwave in Berlin“ (1961).