21/08/2019

Vahepala: raamatusari „Muinaslugusid kogu maailmast“ 1975-1993


Kirjastus Kunst on tegevust lõpetamas. Olen tähele pannud, et selle 1957. a loodud teeneka kirjastuse välja antud raamatutest ja panusest meie kultuuriellu kirjutatakse selle kurva lõpuga seoses vähe, sest põhitähelepanu ja kirjutajate n-ö kogu aur läheb kõmulisele poliitperekonnale, kellega on seotud olnud kirjastuse viimased aastad. Tegelikult aga on kirjastuse Kunst osa meie raamatu- ja kultuurielus olnud suur: välja on antud tuhandeid raamatuid kunstist, kultuuriajaloost, ajaloost laiemalt ja veel mitmesugustel teemadel. Oma hiilgeajal oli see meie parimaid ja sisukamaid kirjastusi.

Siinse blogi sisuga haakuvalt ja minu meelest üldse on kirjastuse Kunst üks toredamaid raamatusarju olnud taskuformaadis kaunite illustratsioonidega sari „Muinaslugusid kogu maailmast“. Tõsi, see sari ilmus kuidagi aeglaselt, aastas vaid üks-kaks raamatut, kui sedagi. Arvatavasti johtus see aeglus sellest, et kunstnikel ja kujundajatel oli sarja iga väikese raamatuga palju tööd. Need pisiköited on sõna otseses mõttes kunstiteosed ja neis on enamasti niisugused lood, mille tõlkimist ei pidanud patuks ka Eesti tunnustatumad tõlkijad.

Raamatukois on praegu müügil 17 selle sarja raamatut, minul olemas 15. Umbes 20 neid vist ilmuski, aastatel 1975 kuni 1993. Aastaarvudest nähtub, et esimene oli Prantsusmaa päritolu „Lood Lotringist“ (1975) ja seejärel meie oma loomamuinasjutud „Tere, tere, Tiipajalga!“ (1976). neile järgnes „Lendav laev ja teisi vene muinasjutte“ (1977), milles muu hulgas ka „Muinasjutt Ivanist kaupmehepojast ja Imetargast Vassilissast“ ning muinasjutt, mille pealkirjaks on kõigile tuntud ütlus: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda –  ei tea mida“.

Aga jätkan loetelu. Järgmine oli „Aus talupoeg Massaro Veritá. Itaalia muinasjutte“ (1978), Siis „Retoromaani muinasjutte“ (1979) Šveitsist.

Kui sarja senised raamatud olid olnud heledama kujundusega, siis „Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte" (1981) pälvib tähelepanu huvitava must-valge kujundusega, millele vahetevahel ka tibake muud värvi lisandub. Vahvad illustratsioonid pärinevad Kalju Põllult. Raamatukese koostaja Andres Ehin kirjutas saatetekstis: „Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi!)“

Järgnesid: Ludwig Bechsteini „Kuldkeegel. Valik saksa muistendeid“ (1984),
„Valge kana ja Kuldsõrg. Provence'i muinasjutte“ (1984). Koostanud André Pézard.
„Paadimehe tõed. Katalaani muinasjutte“ (1985) ilmus mõttehiiglase Uku Masingu tõlgituna.

„Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte“ (1986) aga tõlkis inglise keelest Jaan Kaplinski, kes tutvustas raamatukest niimoodi: „Siia raamatusse on mitmetest väljaannetest ja ajakirjadest kokku kogutud muinaslugusid indiaanlastelt, kes elavad Põhja-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel umbes samadel laiuskraadidel kui Eestigi.“

Järgmisena ilmuski Eesti oma  „Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast“ (1987) Pille Kippari koostatuna. Seejärel „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Mustlaste muinasjutte" (1988) mille oli koostanud Jerzy Ficowski ja poola keelest tõlkinud meie tõlkekorüfee Aleksander Kurtna.

„Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid“ on Raamatukoi andmetel
koostanud P. Chr. Asbjørnsen ja Jørgen Moe ning norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur. Ilmumisaastat ma ei tea, sest see on üks kahest selle sarja raamatust, mida minu kogus pole.

Seejärel ilmus Charles P. Mountfordi väikekogumik „Unenägude aegadest.
Austraalia põlisasukate müüte“ (1990) Boris Kaburi tõlgituna ja saatesõnaga, mis on ise nagu muinasjutt ja mida tsiteerin: „Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi – tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga."

Järgmisena ilmus „Maputše, kes ronis vulkaanile. Tšiili indiaanlaste muinasjutte“ (1991), mille hispaania keelest tõlkis Jüri Talvet. Siis tuli Marie Catherine D'Aulnoy „Sinilind“ (1992), mille tõlkis prantsuse keelest Guido Ivandi, kuid frankofiil Lauri Leesi kirjutas selle kohta: „Krahvinna Marie Catherine Le Jumel de Barneville d'Aulnoy (1650-1705) loomingust tuntakse tänapäeval vaid ta muinasjutte, neist enim tuntud on „Kuldjuustega kaunitar“, „Valge kass“ ja „Sinilind“. Sinilinnu sümboolikat võib pidada Madame d'Aulnoy originaalideeks. Ikka ja jälle inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid.“

Vist viimasena ilmus selles sarjas „Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte“, mille oli koostanud ja tõlkinud Pille Kippar ja mis sisaldas vadja, liivi, vepsa, ingerisoome, isuri ja karjala muinasjutte igale eale – ka seda raamatukest mul ei ole. (Siinsete kaanepiltide hulgast on puudu ka nende kahe minu kogust puuduoleva raamatu kaanepildid.)

Kujundanud ja illustreerinud on selle sarja raamatuid Silvi Liiva, Henno Arrak, Jüri Arrak, Vladimir Makarenko, Mai Einer, Naima Neidre, Piret Selberg, Jaan Tammsaar, Roman Kutsjuba, Eva Kask, Maie Helm, Piret Niinepuu, Mari Kaarma jt.

Kogu see imeline sari mahub ära ühe käe peopesale, aga on sisu poolest võrratult rikkalik ja võluv. Aitäh tegijatele!

27/07/2019

„Pioneerijuhi käsiraamat“


„Pioneerijuhi käsiraamat“
Pedagoogiline Kirjandus. Tallinn 1949.
Toimetanud Raoul Viies.

Sõber küsis, kui kuulis mu kirjutamiskavatsusest: „Kas teed ainult ühe postituse? See on nii hea raamat, sellest peaks mitu postitust tegema.“ Tema arvamust raamatu headusest jagavad paljud. Kindlasti on aga ka neid, kes arvavad, miks sellisest Nõukogude-aegsest, isegi stalinismiaegsest raamatust üldse kirjutada.


Aga raamat on tõesti hea, lausa suurepärane, sest nii palju igasuguste oskuste õpetamist pole ma oma eluajal, mis nüüdseks on ju pikalt kestnud, ühestki teisest raamatust ühtede kaante vahelt leidnud.

Omaaegne Eesti Panga president Vahur Kraft ja kunagine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste on seda raamatut samuti kiitnud. Kui Tulvistega oma ühistest kooliaastatest rääkisime, ütles ta, et nagu meie lapsepõlve aegne pioneeritöö üldse, nii ka see käsiraamat sisaldab palju skautidele omaseid ja vajalikke oskusi ja tõdesid. Mis oli ju suur saavutus, kui arvestada, et raamat trükiti 1948. a ja ilmus aasta hiljem.

619 leheküljest umbes kümnendik on täis stalinlikku ideoloogiat, mida on ajaloo meeldetuletamiseks üsna huvitav lugeda. Kui aga ideoloogilis-poliitiline n-ö sundmaterjal välja arvata, siis on tegemist erakordselt põhjaliku käsiraamatuga oskustest, kogemustest, nõuannetest, soovitustest jne. Hõlmatud on peaaegu kõik eluvaldkonnad ja sellisena on raamat tarvilik mitte ainult laste kasvatusprobleemidega tegelejatele, vaid laiemas mõistes igaühele.

Praegusaegsed lugejad on selle kohta arvanud, et tegu on hea ellujäämisõpikuga, seda juhuks kui elekter, internet, soojusvõrgud ja muu, mis meie igapäevaelus asendamatuna tundub, otsa saavad ja tuleb toime tulla raskemates oludes. Internetis leidsin näiteks arvamusavalduse: „...mul on üks „Pioneerijuhi käsiraamat“ aastast 1949. Vot see on see raamat, mida ma hoolikalt hoian juhuks, kui keegi me perest pärast kolmandat maailmasõda elus peaks olema.“

Raamatu annotatsioonides öeldakse: „Vajalik käsiraamat kõigile noortetööga tegelejatele või looduses liikujatele. Raamatust leiab hulganisti kasulikke nõuandeid matkamiseks, orienteerumiseks, loodusvaatluste tegemiseks, käitumisjuhiseid, meisterdamisideid ja mänge.“

Peatükid, mis omakorda veel rohketeks alajaotusteks jagunevad: Noored pioneerid, Juht, kasvataja ja sõber, Pioneerikoondus, Tugevad, osavad ning julged, Matkama!, Lumel ja liuväljal, Osavad käed, Teaduslikes ringides, Noored looduseuurijad, Raamat on pioneeride sõber, Meie isetegevusest, Pioneerilaager, Kui vihma sajab,  Kultuursest käitumisest, Loe läbi ja pea meeles.

„Pioneerijuhi käsiraamat“ oli tõlgitud kirjastuse Molodaja gvardija 1948. aasta väljaande järgi, kuid kohandatud ja täiendatud päris olulisel määral vastavalt Eesti NSV oludele. Trükiarv oli 10 000. Osta.ee-s on seda aeg-ajalt müügil olnud hinnaga alates 50 eurost.

Minu raamat on üsna äraloetud ja kulunud, sest selles leiduvaid kasulikke näpunäiteid ja teadmisi on mitut puhku  vaja olnud. Siinsed pildireprod annavad raamatus leiduvast vaid väga põgusalt aimu, nende paremaks nägemiseks klõpsa pildile.





„Книга вожатого“ (Молодая гвардия, 1948).

24/06/2019

„Valitud jutustusi"


Lydia Koidula
„Valitud jutustusi"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Kaanepildid: Märt Laarman.

Mulle tundub, et Koidulat loeti selle raamatu ilmumise aastatel rohkem kui praegu. Koidula andis tollal paljudele elamistuge.

Mäletan seda valgekaanelist raamatut meie kodusest riiulist juba sellest alates, kui ma alles lugema õppisin. Olen täitsa kindel, et tegin nende juttude lugemisega katseid nii umbes kuueaastaselt, kuid ei olnud neist vaimustunud. Lakooniline kaanekujundus tundus igavana, selle väärtust Eesti maaelu kujutamisel hakkasin mõistma väga palju aastaid hiljem. Jutud olid lapsele samuti igavavõitu ja seda ka siis, kui koolis Koidula kirjanduspärandiga tutvust tegime. Aga sama köidet lappasin kirjapandu meeldetuletuseks ka enne ülikoolis tehtud eesti kirjanduse eksamit.

Koidula jutulooming pole kaugeltki halb. Selles on tema luulelisele hingele omast poeetikat, ilusaid ütlemisi, keni pisiseiku, tuginemist rahvalikule pärimusele ja oma ajastu arusaamadele, kauneid looduse ja külaelu kirjeldusi. Ka oma tegelaste karaktereid on ta püüdnud väljendada mõne tabava ütlemisega. Siiski pean vähemasti mina tema loomingus tugevamateks luulet ja näitemänge.

„Valitud jutustusi“ sisaldab nelja jutustust: „Ojamölder ja tema minia“, „Enne ukse lukutamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „veskitondid““ ning Villem Alttoa ülevaatlikku kirjutist „Koidula jutulooming“.

Lapsena meeldis mulle kõige rohkem Andrese ja Tiio  armastuslugu „Ainuke“, millest suur osa meie rahva laulude ja lauluhäälte ilust pajatab, hiljem nautisin rohkem „Tammiste küla „veskitontide““ ladnat kodukäijate motiivi.

Üks jaanipäevaga seostuv tsitaat „Ainukesest“:
„Soe päike mängis paremal ja pahemal pool kätt rohu ja lillede peal, sinine taevas vaatas siit ja sealt nagu armas silm läbi okste. Kerge tuuleõhk, mis metslehist läbi liikus, kandis nooremehe rõõmust häält kaugele metsa. Kui ilus ja vaga oli taevataadi maailm, kui aga süda sees vaikne on ja rahuline! Lootuse ja rõõmu karva kandis iga asi, selge silmaga vaatas Andres kõige peale, mis tema ümber liikus ja lendas, ja mis niisugune vaikne, rõõmus südame seisus õieti maksis, sest ei osanud ta ometi ise selgesti aru saada. Ta ei olnud seda tänini ju veel kordagi kaotanud.“


Selle köite lisaväärtuseks on Villem Alttoa kokkuvõte Koidula ajastust ja jutuloomingust. Paljud võib-olla ei teagi, et kauaaegne Tartu ülikooli väliskirjanduse professor ka eesti kirjandust oli põhjalikult tundma õppinud ja uurinud. Koidula kohta ütles ta, et „noore Kirjaneitsi esimesed kirjanduslikud sammud kulgevad truult Postipapa jälgedes“, kusjuures Koidula kujunemisaastail tegi Jannsen ise läbi tugeva arenemistee.

„Ojamölder ja tema minia“ (1863) oli omal ajal väga populaarne, kuid Koidula on kirjas Kreutzwaldile tunnistanud, et see ei ole algupärand, vaid mugandus saksa kirjandusest. Kuid ka sellisena on „Ojamölder...“ arvestatav panus eesti külajutu ajaloos.

Ülejäänud kolme jutustuse tekkeaeg on 1868. aasta. Ka need on laadilt olustikulised külajutud. „Ainukese“ kohta rõhutab Alttoa, et see on kirja pandud „laulupeo-eelses õhkkonnas, lauluseltside propaganda ülesandeis“. Sellisena on „Ainuke“ Koidula elurõõmsamaid teoseid ja võib-olla tema õnnestunuim proosateos üleüldse.

„Enne ukse lukutamist“ seevastu on traagiline lugu väljarändamisest, mille ainestik on ammendatud ajaleheteadetest. Alttoa väitel avastas Koidula esimese eesti kirjanikuna oma jutustuses väljarändamise sotsiaalsed alused.

* Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 - 11. august (vkj 30. juuli) 1886) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Hinnatud draama- ja proosakirjanik.
<<< Foto on pärit EKBL-ist.

* Märt Laarman (Martin Laarman; 22. veebruar 1896 - 18. aprill 1979) oli eesti graafik (tegeles nii vabagraafika kui ka raamatukujundusega) ja maalikunstnik.

* Villem Alttoa (kuni 1934 Wilhelm Alto; 31. oktoober 1898 - 3. juuni 1975) oli eesti kirjandusteadlane.