Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

10/01/2017

Huvimõõdik 3.


Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on "Tütarlaps linnast" lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 2. detsembril 2015, seega rohkem kui aasta tagasi. On hämmastav, kui vähe on lugejate huvi muutunud. Enim on loetud ikka nendesamade raamatute kohta nagu toona.

1. Tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi "Valitud valmid" (3423 lugejat).

2. Teisel kohal on endiselt Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused" (726).

3. Kolmandal kohal on endiselt "Üle õue õunapuu".

4. Ralf Parve luuletus "Ohakas" (on koha võrra tõusnud).

5. Uustulnukana on selles loendis Aleksander Puškini imekaunis luuletus "K***".

6. Juhan Smuuli südamlik koeralugu "Meremees Murka" (eelmistes loendites oli 4. kohal).

7. "Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik" (on koha võrra tõusnud).

8. Ellinor Rängeli "Kullimaja Marta"  (on kahe koha võrra langenud).

9. Krõlovi valm "Koer ja Hobune" (on samuti kahe koha võrra langenud).

10. Ralf Parve luuletus "Must kass" (langeb samuti tasapisi allapoole).

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on kümne popima postituse loetelust välja langenud Irmgard Keuni vahva raamatuke "Tüdruk, keda peeti halvaks".

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel ligi 250 raamatust. See annab lootust, et aasta pärast on lugemise huvimõõdikus ehk uued liidrid. Head blogi ja raamatute lugemist!
   

07/01/2017

"Pungad"


Oskar Luts
„Pungad“
Kogust „Följetonid“.

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Kui paljud teavad, et Oskar Lutsul, kelle sünnist möödub täna 130 aastat, on naljajutuke „Pungad“? Ma isegi ei oska öelda, miks see looke mulle väga meeldib. Võib-olla köidab ta mind oma lihtsusega, kindlasti ka selle pehme naeukurrulisusega, mis Lutsule üsna omane oli.

Härra proviisor Punsselile, kes apteegipuldi taga ajalehte luges, tuli vaiksel õhtupoolikul kunde, „too vikerkaarevärviline nina, kes miskipärast on endale kauniks kombeks võtnud tulla igal laupäeval.“

See on mutike Kadri Vemmal, kes raha tahaks, aga kellele proviisor teeb ettepaneku korjata apteegi jaoks kasepungi. Kadri kostab seepeale, et siis võiks ta ka usse korjata, sest apteek ju müüb ussiõli…

Nädal hiljem pajatab Kadri apteekrile, et sai kasepungade asemel hoopiski hirmsa kõhuvalu. Ja pungi pole, sest siis kui ta pungadest kubiseva puu otsa ronis, „tulli üits väegade must pilv nigu pada. Ja välku kah – tsiuh ja tsäuh.“

Kui pilv mööda sai, polnud puu peal enam pungakestki, olid hoopistükkis „puhtä ilusa lehekese justkui ingli silmä“.

Ja üleelatu eest soovib Kadri härra Punsselilt veidi kõturohtu ja hariliku viielise. „Väljas on äkki tulnud kevad.“

Loo ainestikku nagu polekski, aga ometi on Lutsu sulest sündinud nauditav kirjapanek – niisugune südamlikult muhelust tekitav vesteke. Mäletan, et keskkooliõpilasena esitasin Kadri osa kooli näiteringi proovil etüüdina. Tore oli!

26/12/2016

"Eesti muistsed vägimehed"


M. J. Eisen
"Eesti muistsed vägimehed"

G. Roht'i kirjastus. Tartu 1920.
Illustreerinud Aleksander Uurits jt,

Kaanel on kirjas küll üksnes vägimehed, aga tiitellehel on lisandunud ka jumalad. "Eesti muistsed jumalad ja vägimehed" on praegu laialdaselt tasuta saadaval e-raamatuna ja seepärast ei hakka ma siin neid lugusid ümber jutustama.

Ega ma lapsena loetust palju mäletagi, sest kuigi Kalevipojast, Suurest Tõllust, Vanapaganast, Kaval-Antsust jt oli huvitav teada saada, tekitas raamat - just seesama väljaanne - minus võõrastust. Mulle ei meeldinud pildid.

Aga ju see polnudki lasteraamatuks mõeldud, pigem eesti rahva eneseteadvust tõstvaks ja toetavaks väljaandeks. 1950ndatel aastatel oli "Eesti muistsed vägimehed" nõukogude tegelaste poolt pandud keelatud kirjanduse hulka, aga mingi ime läbi oli see me kodus säilinud.

Küllap ma siiski lugesin seda raamatut tihti, sest mingil ajal juba täiskasvanuna lasksin selle üsna kulunud eksemplari uuesti köita, paraku aga ei leidnud praegu oma raamatute hulgast üles. Võib-olla mõjuks juttude ja piltide kooslus mulle nüüd teisiti. Tollal aga ei osanud ma leida midagi ilusat Suure Tõllu maharaiutud peas ja teistegi joonistuste lakoonilisuses.

Siinsed illustratsioonid leidsin osta.ee portaalist ja nii see raamat mulle meelde tuligi.



* Aleksander Uurits (1888-1918) oli eesti graafik ja maalikunstnik, kes oli kunstnikuks õppinud Ants Laikmaa, Nikolai Roerichi ja Ivan Bilibini juures. Töötanud Pariisis ja Peterburis. Enim on tuntud tema rahvusromantilised illustratsioonid ja dekoratiivpannood.