09/08/2020

„Valged ööd“


Fjodor Dostojevski
„Valged ööd“

Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi).
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Tõlkinud A. Raid.
Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva.

Peterburi valged ööd ja äkitselt puhkenud kirglik armastus on Dostojevski selles väikeromaanis omavahel nii läbi põimunud ja tihedalt seotud, et köidavad järjest rohkem filmitegijaid ja teatrimaailma. „Valgete ööde“ järgi tehtud filmide hulgas leidub üle kogu maailma niihästi filmitudengite esimesi katsetusi kui ka vanade meistrite andekaid linateoseid. Mõnda neist olen näinud. Sama kehtib ka paljudes teatrites lavastatud dramatiseeringute kohta.

Lugesin üksildase unistaja ja Nastenka kohtumiste kirglikku lugu juba aastaid enne selle väikese raamatukese ilmumist. Venekeelses originaalis oli Dostojevski mahukate romaanide kõrval lausa filigraanselt peen. Ka eesti keeles oli see varem ilmunud.

Tolle väikese raamatu muudavad aga kuidagi õhkõrnaks Silvi Liiva kujundus ja pildid (mis postituse jaoks skännimisel veidi moondusid). Muide, toona 27 kopikat maksnud väljaanne maksab praegu kaks eurot või isegi rohkem, olenevalt müüjast.

Teoses on erilisel kohal poeetilised Peterburi kirjeldused, unistaja vaated linna hoonetele, kanalitele ja elanikele, tema üksilduse kurbus ja tohutu vajadus armastada, mida järsku tabab lootusekiirena Nastenka ilmumine. Noored jutustavad teineteisele oma elust ja selgub, et Nastenkal on oma mured, ta ei taha enam elada nööpnõelaga vanaema kleidi külge kinnitatuna, vaid on armunud ja vajab selle armastuse teoks saamiseks unistaja abi...

„„Noh, lähme!“
„Lähme!“
„Vaadake taevast, Nastenka, vaadake! Homme tuleb imeilus ilm, milline sinine taevas, milline kuu! Vaadake: näete, see kollane pilv katab ta nüüd kinni, vaadake, vaadake!... Ei, ta läks mööda. Vaadake ometi, vaadake!...“
Kuid Nastenka ei vaadanud pilve, ta seisis vaikides nagu post. Hetke pärast surus ta end kuidagi aralt, kõvasti minu vastu. Ta käsi minu käes hakkas värisema; ma vaatasin teda... Ta toetus minu vastu veel tugevamini.
Sel hetkel möödus meist noormees. Äkki jäi ta seisma, vaatas meid teravalt ja astus siis jälle mõne sammu edasi. Mu süda hakkas värisema...“


Федор Достоевский „Белые ночи“ (1848).

23/07/2020

„Kaks punast kaelarätti“


Holger Pukk
„Kaks punast kaelarätti“

Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui see raamat ilmus, õppisin esimeses klassis. Esimesi lugemismuljeid sellest ei mäleta, ju siis polnud tegu minu jaoks eriti põneva raamatuga, aga piltidest meeldis mulle kõige rohkem see, millel lapsed koos juttupuhuva külalisega sädemeid pilduva lõkke ümber istuvad. Illustratsioonid on praegugi vaatamiseks huvitavad, sest neil on palju tollele ajale iseloomulikku.


See jutustus on omamoodi objektiivne kirjeldus asjadest, mis tollastele poistele köitvad tundusid: seikluslikkusest, otsingutest ja leidmistest. Julgen öelda, et tüdrukutele pakkus see raamat märksa vähem huvi, aga selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis raadioarhiivis praegugi alles, mäletan küll kuulanud olevat.


„Kaks punast kaelarätti“ sai 1952. a. lastekirjanduse võistlusel teise preemia ja oli Holger Puki esimene raamat. Ma ei hakanud seda siinse blogipostituse jaoks uuesti üle lugema, aga mäletan, et selles leidis viiest koolipoisist koosnev pioneeride matkagrupp maja alusmüüri peidetud kaks punast kaelarätti ja sai hiljem teada, kes need sinna peitis ja miks seda tehti. Aga sellele teadasaamisele eelnesid mõned seiklused, nagu poiste elus ikka tavaks.


Holger Pukist ja tema raamatutest selles blogis:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/search/label/Holger%20Pukk

23/06/2020

„Öine valu“

Ilmi Kolla luuletusi olen ma tüdrukuna mitmesse kaustikusse ümber kirjutanud. Ei mäleta, missugustest väljaannetest või tolle aja almanahhidest need pärinevad.

Ilmi Kolla luuletused olid erilised. Läksid hinge ja südamesse. Mõjutasid tundeelu. Jäid meelde. nagu jäi meelde ka see kurbusetunne, mis oli pärit teadmisest tema haiglasoleku ja surma kohta. Sisaldasid nii surmahirmu kui ka noore inimese vaibumatut eluiha. Sellistena olid need minu jaoks väga olulised ja tähendusrikkad.

On imetore, et Ilmi Kolla luuletusi on ka viimastel aastatel välja antud.

Üks neist luuletustest, mille olen oma tüdrukupõlve kaustikusse talletanud:

ÖINE VALU
Ilmi Kolla

On sirel oma õitehelbed kaotand,
nüüd öises kastes lõhnab ristikhein.
Nii nagu hämarus mu üle laotab
end tume, ääretu ja raske lein.

Ma pole matnud ema ega venda,
ma vanu sõpru leinamas ei käi.
Ja lapsigi ei ole minul endal –
need mured südamele võõraks jäid.

Kuid minu mure – tal ei ole nime,
mu süda kokku tõmbub tema käes.
Ta kogu öö on piiritu ja pime
ja läbi temast kuhugi ei näe.

Kui oled lüürik, mõistad minu muret,
kui oled kurb, siis aru sellest saad, --
kui oled üksi ja kui kauged tuled
kord kaovad, kumavad ja kustuvad.

Kui aga sinu lõunamaiseis silmis
on tuld ja kirge, uhket rahutust,
siis minu murelikku laulusalmi
sa peaksid mõistma seda enam just.

Mu laul on nagu mahajäänud luige
kurb kaeblik kutse tühjas sügises.
On läinud kõik ja seegi üksik huige
kaob tinavärvilistes pilvedes.

Ja nüüd, kui suveöö on soe ja tüüne,
ma nälgin hulluks ses kaunis kuus.
Nüüd haaraks nii, et rebeneksid küüned,
su järel, särav õnnevarjutus.
/13. juuni 1953./

* Ilmi Kolla (4. juuni 1933 - 18. dets 1954). Õpiaastatel Pärnu 2. keskkoolis haigestus tuberkuloosi, pidi palju olema haiglas, kus surigi. Luuletusi ilmus 1948. aastast alates ajalehtedes ja -kirjades, esimene väike valimik ilmus 1957. a postuumselt.

Kriitikud on öelnud, et tema värssidele on iseloomulik ergas kodanikutunne, elamuslik loodusetaju, hell, sageli nukker lürism, nooruse rahutus, siirus oma elamuste sõnastamisel.