22/05/2020

„Stepi päike“


Pjotr Pavlenko
„Stepi päike“

Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Orest Vereiski.
Kaane kujundanud Viktor Karrus.
Tõlkinud Kaarel Puskar.

Aeg läheb kiirelt. See blogi sai eile juba seitsmeaastaseks. Veidi noorem olin siis, kui ilmus raamat, millest seekord kirjutan, kuigi see mulle lapsepõlves erilist muljet ei jätnud.

Aga mu maailma avardas see raamat küll. Sain teada, kes on tšumakk, mis on stepp ja kui suured võivad olla seal laiuvad viljapõllud. Sain teada, et steppidesse saadeti viljakoristustöödele (ja küllap ka külviajaks) tuhandeid inimesi NLiidu kõiksugustest kantidest. Peagi läks lahti uudismaade hõlvamise kampaania, siis sõitsid sinna ka paljud vabatahtlikud, kuid enamasti ei oodanud neid kerge elu.

Pavlenko jutustuses läks steppi viljakoristustöödele autobrigaad. Leseks jäänud Andrei Jemeljanov võttis sinna kaasa oma kümneaastase poja Serjoža. Poiss jälgis autojuhte  terava pilguga ja tundis suurt huvi eesootava vastu. Sageli meenutas ta aga oma varasurnud ema ja kodust elu.

Stepp oli Serjoža jaoks algul väga võõras ja ebameeldiv.

„Pikk loksutamine mööda kuuma steppi oli teda hirmsasti väsitanud. Stepp oli juulikuu keskpäeval talumatult lämmatav, õhk oli palav ja virvendas vastikult ning veel vastikumalt kiunus tsikaadide häältest. Siiamaani tal kumises kõrvus ja oli janu. Stepp temale peaaegu meelde ei jäänud ja praegu ta seda ei kahetsenudki.“

Kui ta vett juua sai ja tutvus samuti kümneaastase kohaliku pioneeri Zina Tšumakovaga, läks tuju paremaks ja eesootav näis jälle põnevana. Tal ei tulnud pettuda.

Põnevaks osutusid nii viljakoristus kombainidega kui ka kohalikud pioneerid, kes sageli õhtuti lõkke ümber kogunesid. Päeval tegid nad tööd, aitasid täiskasvanuid.

Serjoža elas üle kohaliku suure tormi suhhovei, mehistus, kasvas suuremaks ja kui viljakoristamine lõppes, oli ta isegi hämmastunud, et nüüd tuleb koju sõita ja kooli minna.

„Hüvasti, stepp!
Hüvasti, lühikesed ööd uute inimeste hulgas ja pikad-pikad päevad teiste uute inimeste hulgas!
Hüvasti, kombainid!
Hüvasti, orkaanid!
Hüvasti, rohutirtsud!
Kuni uue kohtumiseni!“


Kirjutamismeisterlikkusega see jutustus silma ei paistnud, kuid noil ammustel aegadel peeti seda heaks näiteks sotsialistliku realismi laste- ja noorsookirjandusest.

* Pjotr Pavlenko (29. juuni /11. juuli/ 1899 – 16. juuni 1951) oli vene nõukogude kirjanik ja stsenarist. Neli korda pälvis ta oma teoste eest Stalini preemia (kolm filmistsenaariumit ja romaan „Õnn“, mis tõlgiti kohe n-ö kohustuslikus korras eesti keelde). Lugejate hulgas polnud ta populaarne, kuid  võimulolijatele igati meelepärane. Foto internetist. >>

* Orest Vereiski (7. /20./ juuli 1915 – 2. jaan 1993) oli nõukogude graafik, illustraator ja kunstiõpetaja.

Пётр Павленко „Степное солнце“ (1949).

16/04/2020

„Delfiinia“


Dagmar Normet
„Delfiinia“

Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Siima Škop.

Kui „Delfiinia“ ilmus, ostsin selle oma pojale. Sellest sai üks tema põlvkonna lemmikraamatuid nii tänu Dagmar Normeti pajatamisoskusele kui ka Siima Škopi taas kord imelistele illustratsioonidele.

Raamatu autorit tundsin ma oma lapsepõlvest: ta oli minust aasta eespool õppiva koolivenna Ingo ema ja hästi sage külaline kõikvõimalikel koolis korraldatud üritustel: näiteringi õhtustel proovidel ja esietendustel, mitmesugustel kirjandussündmustel ja ka spordipäevadel, naeratades alati oma ilusat sõbralikku naeratust.

„Delfiinia“ oli raamat inimeste ja delfiinide vastastikusest usaldusest ja sõprusest. Vaikse ookeani kohal säraval sinisel hommikul tukkusid delfiinilapsed Sirri-Sii ja Torro-Too veteväljal ja ei osanud aimatagi, mida tulevik toob. Nad mängisid oma vanaemaga, kohtusid hoolimatu kaheksajalaga ja said teada delfiinide olulise esmaabivõtte, et kui delfiin ise ujuda ei jaksa, tuleb ta veepinnale tõsta, et ta hingata saaks.

Saja kilomeetri kaugusel delfiinide kodupaigast asus inimeste maa suurel Lõunamere saarel. Seal elasid kümneaastane tüdruk Lik ja tema vanem vend Lok koos oma vanematega ja väikese eesli Karusselloga.

Ja kui raamatus on tegelased tuttavaks tehtud, saab nende seiklus alata. Muu hulgas saavad inimlapsed teada vanaloo inimese ja delfiini sõprusest – see on Kreeka müüt laulik Arionist, kelle delfiin oma hukkumise hinnaga päästis.



Aga ma ei hakka raamatu sisu ümber jutustama, seda enam, et minu teada on vanaraamatuäridest saada nii 1975. a ilmunud „Delfiiniat“ kui ka selle uustrükki. Usun, et see muinasjutuline teos lastele endiselt meeldib.

* Dagmar Normet (13. veebr 1921 – 16. okt 2008) oli teatrikriitik, laste‑ ja näitekirjanik, spordipedagoog.
Vt elulugu siit: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/normet_dagmar2
Samast on pärit ka tema foto. >>>

30/03/2020

„Laevakoer Tuhk“


Evald Tammlaan
„Laevakoer Tuhk“

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1979.
Illustreerinud Sándor Stern.

Selles blogis on varem juttu olnud mitmest koeraraamatust, laevakoera lugu on neile hea täiendus.

„Laevakoer Tuhka“ lugesin lapsepõlves teistsugusest raamatukesest, kui see, millest pärinevad juuresolevad pildid. Seda vana raamatut (1940) pole mul enam alles. Pildid aga on väljaandest, mille ostsin selle ilmudes oma pojale.

Tuhk sattus laevale Inglismaal. Võimalik, et ta nimi oli varem Lord või midagi sellesarnast. Supilõhn meelitas hulkuva koera laevale, kus kokk kapteni käsul ta selga pesi, aga loom ei läinud puhtamaks, sest ta oligi tuhakarva hall.


Tuhk õppis üle elama laeva kiikumist tormisel merel, aga raskem oli taluda kuumust ja laevakokk pügas koera kasuka maha. Tuhk oli nüüd nagu lõvi lasteraamatus. Neegritemaal elas ta läbi mitu seiklust, mis kõik noorele lugejale põnevad on. Leidis aafrika koerast sõbra Sambo, kes talle Aafrika loomariigis valitsevaid ohte selgitas.


Kui Tuhk krokodilli sabast hammustas, sai ta sõbraks ka vana elutarga koera Simbaga, kes teda õpetas endale toitu püüdma, Tuhk sai teada, kuidas aafriklased elevandijahil käivad, nägi kaelkirjakut ja kohtus lõviga. Kõige pahuramaks loomaks aga osutus hoopis ninasarvik.


Tekstinäide:
„Simba tuli ja limpsas keelega Tuha ninaotsa. „Hästi tehtud, merekoer,“ ütles ta. „Las see ninasarvik olla siin veidi aega sarvepidi vangis. Kulub temale õpetuseks ära – ärgu laiselgu päevad läbi ja ärgu hirmutagu sebrasid, kaelkirjakuid ning teisi loomi, kes tulevad jõele jooma. Keegi teda ei puuduta, aga tema kiusab teisi puhtast kadedusest. Küll ta pikapeale enese lahti kangutab.““

* Evald Tammlaan (Evald Stein, kirjutas nime all Jänkimees; 15. veebruar 1904 – 17. märts 1945) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Hingelt meremees, kuid oma rohketel laevasõitudel kannatas merehaiguse all. Oli sõber kuulsa purjetaja ja rännumehe Ahto Valteriga, kuid pidi merehaiguse tõttu katkestama nende ühise suurreisi ümber maailma. Tema rohke publitsistika sisaldab poliitilisi artikleid, vesteid ja reisikirju. Tuntud on ta näitekirjanikuna: „Valge lagendik“(1937) ja „Raudne kodu“ (1938), viimase aineil on loodud Eino Tambergi samanimeline ooper (1967), millest pärineb ka laialdaselt tuntud laul „Laev tõstis üles purjed...“ Suri Stutthofi koonduslaagris.
Foto allikas: EKBL, 1975. >>>