12/12/2017

Vahemärkus: Nukitsas – „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“


Augusti keskel sain kena kirja Eesti Lastekirjanduse Keskusest. See algas sõnadega: „Kuigi raamatu- või lugemisblogisid on tänapäevasel nutiajastul uskumatult palju, eristub Teie „Tütarlaps linnast“ teistest järjekindluse, lastekirjandusliku kallaku ja nostalgiateema poolest. Soovime, et kirjutaksite oma blogist lastekirjanduse keskuse väljaandesse Nukits.“

See oli mulle suur tunnustus, kuigi kiitus pani kohmetuma. Kirjas leidunud rohked küsimused blogi kohta meeldisid mulle (Eesti Lastekirjanduse Keskus meeldib ka juba palju aastaid) ja ma võtsin pakkumise vastu. Nüüdseks ongi asjad nii kaugel, et Nukits 2017 sisaldab mu lugu „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“ (lk 18-20).

Selle loo ilmumine on mulle ja „Tütarlapsele linnast“ omamoodi jõulukingitus, sestap sättisin siinse pildi ümber jõuluraami. Aitäh Nukitsa toimetajatele Anu Kehmanile ja Ülle Väljatagale ning kujundajale Vivika Kaltile.


Blogisse ma seda teksti veel üles ei pane, võib-olla mõne kuu pärast. Mingil ajal hakkab seda saama lugeda ka DIGARist.

Nukits on kord aastas (enamasti detsembri alguseks) välja antav Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakiri, mida varasematel aastatel almanahhiks kutsuti. Nukitsa kohta saab lugeda siit, samas on näha ka varasemate numbrite kaaned ja sisukorrad. Nukits on ilmunud alates aastast 1995. Lastekirjanduse keskuse trükiste müügi kohta saab lugeda siit.

Nukits 2017 sisukord on siin. Täna sain kätte autorieksemplari ja see on kena ning sisukas. Lugesin seda ka  hoolega. Enim huvi pakkusid mulle Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra arutlus lapsepõlvest nõukapõlvkondade mälestuslikes lasteraamatutes ja kirjanduskriitik Krista Kumbergi käsitlus lapsepõlve süütutest ja muretutest mängudest. Huvitav oli teadasaamine lastekirjanik Pilvi Üllaste elust ja loomingust ning kaasaegse leedu lastekirjanduse kulgemisest väga realistliku ja väga fantastilise piirimaal.

10/12/2017

„Sinepiparadiisi lapsed“


N. Kalma
„Sinepiparadiisi lapsed“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud E. Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut  üsna varsti pärast ilmumist ja hiljem veel mitu korda. Romaan oli huvitav vaatamata sellele, et oli mu lapsepõlve üks ideoloogilisemaid raamatud.

Mulle meeldis teada saada, et kaugel meie jaoks toona võõras Ameerikas elavad üsna samasugused lapsed nagu meil, käivad koolis, sõbrustavad omavahel, õpivad näitemänge ja esinevad pidudel. Mul oli kahju sellest, et paljud rikkad valged lapsed suhtusid neegrilastesse halvasti, et politsei neid kiusas ja et nende kohta kehtis palju rohkem keelde ja käske, kui valgete laste kohta. Et tumedanahalist andekat poissi kurjategijaks peeti ja et lastevõistluse iluduskuningannaks sobivaks arvati ainult rikast valgenahalist tüdrukut, kuigi tema mustanahaline kooliõde kenam oli.

Sõna „neeger“ ei kasutanud selle raamatu autor halvustavas tähenduses, ka ei kasutanud seda mõtetes halvustavalt raamatu lugejad. Lapsena tahtsime ju, et kõik lapsed elaksid hästi. Praegusajal leitaks selles sõnakasutuses palju halba, kuid toona see nii ei olnud.

Ka meeldisid mulle selle raamatu meeldejäävad illustratsioonid.

„Sinepiparadiisi lapsed“ algab õpilastelt näpujälgede võtmise stseeniga. Paljud noorukid keelduvad sellest nende jaoks alandavast protseduurist. Keeldujate seas on ka peategelane Charly Robinson. Kohe alguslehekülgedel selguvad poolte erinevad seisukohad, selgub seegi, kelle hulka keegi raamatu tegelastest kuulub.


Stone Pointi linnake koosnes aristokraatlikust Pargi rajoonist, samuti Ida-agulist, kus elasid töölised,  ja „Sinepiparadiisist“, kus elasid neegrid. Seda viimast teenindas vana postiljon onu Post, kes on raamatus samuti üks omapärasemaid ja lahedamaid tegelasi.




Politseinikud püüdsid takistada Charly onu, laulja James Robinsoni kontserti. Lapsed omakorda tahtsid kaasa aidata selle esinemise kordaminekule. James Robinsoni tegelaskuju kirjutamisel on N. Kalma jaoks küllap mõjuriks ja ilmseks eeskujuks olnud noil aastatel rahvusvaheliselt väga populaarne Ameerika neegerlaulja Paul Robeson (9. aprill 1898 – 23. jaan 1976), kelle laule ka meie raadios sageli kõlas. YouTube'ist otsisin üles tema väga tuntud „Mississippi“  (Old Man River) esituse 1936. aastast, aga seal on tema laule veel palju.

Ameerika koolielu erines möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses meie omast suuresti ja seda erinevust oli raamatust huvitav jälgida. N. Kalma kirjutas hoogsalt ja oli tunda, et autor oma tegelastele kaasa elab.


* Eesti president Kersti Kaljulaid ütles juulis 2017 intervjuus  Luksemburgis tegutseva ajalehe Mõnikord toimetuse noortele reporteritele oma lapsepõlves loetu kohta muu seas: „Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: „Vasjok Trubatšov ja sõbrad“ – Ukraina partisanidest, „Paradiisilapsed“ – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.“

Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšovist ja tema sõpradest“ olen siin blogis varem kirjutanud (muide, Ukraina partisanidest rääkis ainult selle triloogia teine osa), „Paradiisilapsed“ aga, mida president nimetab, ongi tegelikult N. Kalma „Sinepiparadiisi lapsed“.


* N. Kalma oli Anna Kalmanjuki (17. /30./ märts 1908 – 1988) pseudonüüm. See nõukogude lastekirjanik ja ajakirjanik, kes nn Suures Isamaasõjas oli rindel ja sai kapteni auastme, kirjutas üle 30 raamatu.

Н. Кальма „Дети Горчичного Рая“: Роман. М., 1950.

26/11/2017

„Metsõunapuu“

Novembriluuletuseks valisin mõned värsid Minni Nurmelt, kel oktoobri lõpus sajas sünniaastapäev oli.


METSÕUNAPUU
Minni Nurme

Metsõunapuu kasvama hakkas, kus juhtus,
juur kiilus end kivide vahele,
ei longunud lehed, kui sadu neid uhtus,
ka pidasid vastu nad rahele.

Jää kõlises võtmena pakase taskus,
metsõunapuud tuisuhood räsisid,
ta tüvele luigena lumehang laskus,
koort oksadelt jänesed näsisid.

Latv kevadel laotas nii pillavalt õisi,
et lõkendas põleva põõsana –
puu puhkes, just nagu vaid puhkeda võisid
metsõunapuud värske ja rõõsana.

Metsõunapuu visadust aednikki märkas,
pilk rõõmsalt jäi puuvõral puhkama:
häid vilju, kui pookida oksi, siin tärkab,
suur elujõud jääb temas uhkama!
(Kogust „Metsõunapuu“,
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963)

Selle väikese kogu on kujundanud ja illustreerinud Enn Põldroos, kellelt ka pildinäiteid siia panen.



* Minni Katharina Nurme (30. okt 1917 – 22. nov 1994) oli kirjanik ja tõlkija. On kirjutanud romaane, jutte ja luulet. Foto: EKBL, 1975.  > > >

Lapsena teadsin ma teda peaasjalikult Harriet Beecher-Stowe'i „Onu Tomi onnikese" tõlkijana, aga tema luuletused hakkasid mulle meeldima teismeeas, eriti muidugi värsid armastusest. Näiteks samuti „Metsõunapuus“ ilmunud väga lihtne lühiluule:

* * *
Arm võib kaugele ulatada…
Rauda kokku võib sulatada, –
aga ei kustunud tulest
sularauda tule.

* * *
Teineteise õnnetuks teeme –
ometi meis on õnneseeme.
Mitte, et seemne viis varas, –
külviks ehk aeg polnud paras.


* Enn Põldroos (sünd 21. mai 1933) on maalikunstnik ja kirjanik. Vaata tema veebilehte: http://poldroos.com/