Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

05/08/2016

"Kitstuuri tähtkuju"


Fazil Iskander
"Kitstuuri tähtkuju"

"Loomingu" Raamatukogu 5/6 (481/482).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1967.
Vene keelest tõlkinud Henno Meriste.

31. juulil k.a teatati, et Moskvas suri 87aastasena kirjanik Fazil Iskander.

Ta oli laialdase kuulsuse saanud 1966. a, mil üleliidulises kirjandusajakirjas Novõi Mir ilmus tema satiiriline jutustus "Kitstuuri tähtkuju", mis pälvis suure vastukaja. Veel keegi kirjanikest ei olnud julgenud välja naerda Nõukogude põllumajanduskampaaniaid ja kergesti manipuleerimisele alluvat avalikku arvamust. Fazil Iskander aga käsitles neid tabuteemasid isemeelselt ja omapäraselt.

Noor ajakirjanik, jutustuse peategelane, sai tööle ajalehe "Punane Subtroopika"  toimetuse põllumajandusosakonda. Osakonnajuhataja Platon Samsonovits oli südameasjaks võtnud kitstuuri kampaania propageerimise.  Nimelt oli ühel selektsionääril õnnestunud ristata mägituuri hariliku kitsega. Ajakirjanikud kiitsid kitstuuri juures kõike: villakasvu, hüppevõimet, sarvi, iseloomu, karjatamise kergust jne.

Kampaania laienes, muutudes järjest naeruväärsemaks - kitstuuri hakati juba kiitma kui usuvastase propaganda tõhusat relva. Platon Samsonovits leidis üha uusi vaatenurki kitstuuri teema käsitlemiseks. Ühel nõupidamisel "deklareeris ta korraga, et aeg on kutsuda Iowa osariiki, kellega me maisikasvatuses võistleme, võistlema ka kitstuuride aretamises.

"Aga nad ju ei kasvata kitstuure?" ütles toimetaja mõningase kõhklusega.

"Las proovivad farmimajanduse tingimustes," vastas Platon Samsonovits."


Kaugele selle jaburdusega jõuti, sellest kirjutas Iskander vägagi teravalt. Noor toimetaja saadeti komandeeringusse kitstuuri kodukanti. Seal juhtus temaga igasuguseid pentsikuid seiklusi, ka ei olnud kohalikel kahtlustki, et ükskõik, mida noor ajakirjanik kokku kirjutab, see kõik on jama ja sellest tõuseb uusi jamasid. Aga nagu enamik kampaaniaid, jäi ka kitstuuri kampaania ühel hetkel soiku, selle asemele tuligi uus, mitte karvavõrragi parem...

Väidetavalt tahtis Iskander eriti naeruvääristada Hruštšovi maisikasvatuskampaaniat ja see tal õnnestuski. Kõik mõistsid, millest kirjanik tegelikult kirjutas nii oma jutustuses kui ka selle ridade vahel. Sellest tulenes jutustuse menu lugejate hulgas.

* Fazil Iskanderi (6. märts 1929 - 31. juuli 2016) isa oli iraanlane, ema abhaaslanna. 1938. aastal saadeti isa stalinliku rahvuspoliitika tõttu NLiidust välja ja lapsed kasvasid üles ema sugulaste juures. Hariduse omandas Fazil vene keeles ja see tipnes Gorki-nim kirjandusinstituudiga Moskvas.

Abhaasias Suhhumis sündinud kirjamehe looming on kättesaadav ka eesti lugejatele. Esimesena tõlgitigi eesti keelde "Kitstuuri tähtkuju", seejärel jutustustekogu "Õnnelike leidude aeg" (1978) ja romaan "Onu Sandro lood" (1976), "Loomingu" Raamatukogus ilmusid veel "Tšegemi Carmen. Baarimees Adgur" (1987) ning "Küülikud ja maod" (1989).

Võib-olla kirjutan siin tulevikus ka teistest Iskanderi eesti keelde tõlgitud raamatutest, mis mul juhtumisi alles on ja mille puhul on huvitav tõik, et nn kelmiromaani "Onu Sandro lood" lühendati enne selle esmailmumist NLiidus Glavliti (tollase tsensori) käsul kolmandiku võrra ja selle täistekst ilmus USAs. Glavlitiga oli Iskander üldse vaenujalal. Ta osales end tsensuurivabaks kuulutanud ajakirja Metropol väljaandmisel ja seetõttu sai avaldamiskeelu NLiidu ametlikes väljaannetes. Keeld kehtis kuni 1984. aastani.

Фазиль Искандер "Созвездие Козлотура". Повесть. (Новый мир. 1966. № 8.)

01/08/2016

„Aurélien“


Louis Aragon
„Aurélien“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Prantsuse keelest tõlkinud Paul Viires.
Illustreerinud Heldur Laretei.

„Aurélien“ oli romaan, millesse ma kohe armusin. Just teosesse, mitte selle peategelasse, kes ju ise küllalt huvitav ja armastusväärne on. See on Aurélieni ja Bérénice armastuse lugu, mille kohta teine tuntud prantsuse kirjanik ja filosoof Jean Marcenac on öelnud: „Armastuse heroiline tragöödia maailmas, mis määrib armastuse – see on Aragoni „Aurélieni“ mõte.“

„Kui Aurélien nägi Bérénice´i esmakordselt, näis too talle lausa inetu. Ta lihtsalt ei meeldinud talle. Ka oli talle vastumeelt selle naise riietus. Aurélien ise poleks valinud säärast riidesorti. tal oli kangaste suhtes taipu. Seda riiet oli ta näinud paljude naiste seljas. Mida head võis loota naisest, kes kandis idamaise printsessi nime, aga ilmselt ei lugenud end kohustatuks maitsekalt riides käima? Tema juuksed olid sel päeval tuhmid, hoolitsemata. Lühikesed juuksed nõuavad aga pidevat hoolitsust. Aurélien poleks teadnud ütelda, kas Bérénice on blond või brünett. Ta oli teda pealiskaudselt vaadelnud.“

Ometi osutub just Bérénice selleks naiseks, kes Aurélieni jaoks ainuõige on. Romaan on selleni jõudmise teest, kiindumuse heitlikkusest kirevas seltskonnas, selle kohatisest sumbumisest, et siis jälle loitma puhkeda.

Aurélien on mees, kes „ei suutnud iialgi täiesti toibuda sõjast“.  Ta on kolmekümneaastane, kui kohtub naisega, kes talle oma öö- ja päevanäoga niivõrd tugevasti ei meeldi, et see mittemeeldimine juba ise häirib, kuni kasvab suureks armastuseks.

Ma tahaksin väga, et mu blogi lugejad „Aurélieni“ loeksid. Tihti ehmatab praeguseid lugejaid Aragoni lugemisest eemale tõik, et see kirjanik on kirjutanud ka suurromaani „Kommunistid“. Tegelikult aga on ka „Kommunistid“ armastuslugu.

Kuid jäägem praegu siiski „Aurélieni“ juurde. Ma ei hakka sisu ümber jutustama. Ka tsitaadid ei suudaks edasi anda „Aurélieni“ terviklikkust, seda prantslaslikkust, kus kerglus vaheldub süvahoovustega; seda mängu armastusega, mis aeg-ajalt tõsi- ja kurvameelsuseks muutub ja siis jälle sõnasädeluses nii hoogne on; neid hinnanguid naistele ja meestele, mis selles mängus  esile kerkivad ja ilmsiks tulevad, et järjest kinnitada, et kuigi romaanil on palju eriilmelisi tegelasi, on see ainult ühe mehe ja naise raamat; seda rütmi ja hingust, mis on omane ühele tipptasemel kirjutatud  armastusromaanile.

Heldur Laretei illustratsioonid eestikeelsele väljaandele on mu meelest väga head, igatahes on need osutunud ka läbi aastakümnete meeldejäävaiks.

* Louis Aragon (Louis Andrieux; 3. oktoober 1897 – 24. detsember 1982) oli prantsuse kirjanik, keda on nimetatud vastupanuliikumise hääleks. Kuigi vasakpoolsete vaadetega, ei kirjutanud ta lihtsalt realistlikult, vaid tema loomes on palju dadaismi ja sürrealismi mõjutusi. Ta oli abielus Elsa Triolet'iga.

Goncourt'i Akadeemia liige. Aastail 1953–1972 oli Aragon L'Humanité kirjanduslisa Les Lettres Françaises peatoimetaja. Aastatel 1959–1965 esitati teda neli korda Nobeli kirjanduspreemia saamiseks. Aragon oli ka andekas ja hinnatud poeet.

Kuigi kommunist, kritiseeris ta teravalt Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astudes välja näiteks kirjanike Sinjavski ja Danieli kaitseks, kui nende üle 1966. a kohut peeti, nõudes Brežnevilt filmirežissöör Sergei Paradžanovi vabastamist ja aidates Nõukogudemaalt pagenud Viktor Nekrassovil 1977. a kutsuda enda juurde elama poeg. Oma sõna ütles ta 1968. a ka Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse sisseviimise vastu.

Siinse portree Aragonist on joonistanud Henri Matisse ja seda kasutati „Aurélieni“ eestikeelse väljaande ümbriselakal.

Aragon „Aurélien“ (1944).

19/07/2016

Vahemärkus: kuula luuletajat!


Võimalus kuulata autorite esituses tuhandeid luuletusi kogu maailmast:

Veebileht Lyrikline. Listen to the poet!
http://www.lyrikline.org/en/home/

Meie omad:

Paul-Eerik Rummo
12 luuletust
http://www.lyrikline.org/en/poems/ikka-liivist-moteldes-11901#.V44Sc6K07s0

Juhan Viiding
11 luuletust
http://www.lyrikline.org/en/poems/vaimuelu-11810#.V44TC6K07s0

Doris Kareva
15 luuletust
http://www.lyrikline.org/en/poems/kui-ma-ei-konele-sellest-10402#.V44Tf6K07s0

Eelnimetatud ja teised - praeguse seisuga kokku 15 eesti luuletajat
http://www.lyrikline.org/en/authors?nav=1&lang%5B%5D=et