20/11/2018

„Üheksa muinasjuttu...“


Karel Čapek
„Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“

Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Josef Čapek.
Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.

Karel Čapeki muinasjuttude puhul on mul alati olnud tunne, et need on kirjutatud pigem täiskasvanutele, kuigi kirjanik nende alguses pöördub laste poole, et kui keegi peaks neile ütlema, et muinasjuttudes pole teragi tõtt, siis ärgu nad teda uskugu. Need on nii mitmetahulised, avanevad lugejale kihiliselt ja lastel jääb minu meelest ilma täiskasvanu selgituseta nende mõistmiseks teadmistest veidike napiks. Minu lapseeas ei olnud need veel eesti keeles ilmunud ja ma lugesin neid juba järgmise põlvkonna lugemisvara hulgast.

Čapeki kohta on öeldud, et oma religioosse taustaga lugudes kirjutas mitteusklik kirjanik eetilisest elust ja käitumisest keerulistes olukordades.  Samuti armastas ta kirjutada igasugustest kriminaalsetest juhtumitest ja kõikvõimalikest ametmeestest, olgu tegu siis „Juttudega ühest ja teisest taskust“ või „Aedniku aasta“ humoorikate aiaseiklustega..

Igatahes on tema muinasjutud väga kaunid, alates vanast tummast kerjusest, keda jälitab vargapoiss, ja kelle tuhast tõusevad pärast surma sädemed, mis muudavad kõigi ümbritsejate silmad heasoovlikeks ja lahketeks, või looga sellest, kuidas linnud oma lauluviisid saavad. Teised muinasjutud jälle on hoogsamad, lustakamad, aga samamoodi südamlikud, olgu juttu kuningast või lihtinimestest.

Lisaks kahele nimetatud muinasjutule sisaldub raamatus veel lugu „Õnnelik pobul“, pikk muinasjutt kassist, teine koerast, paar lugu röövlitest, samuti veel vetevaimudest, hulkurist, politseinikest, postiljonidest ja arstidest. Ma ei hakka neid ümber jutustama, natuke aimu ehk annavad siinsed pildid, mille nautimiseks tuleks neile klõpsata, aga tekstide avastamisrõõm jäägu selle raamatu võimalikule lugejale või ettelugejale.

Üks tsitaat raamatust maitsmiseks ka, sedapuhku sellest loost, mis pärit kirjaniku vennalt:

„Nõnda tutvustas Lurjussino lordile kogu oma teatrit: lautoga Hingevõtjat, kes tinistas ühe lookese, siis röövel Muukrauda, kes laskus põlvili, vandus truudust ja hüüdis kolm korda hurraa, mustkunstnik Suur Suller viskas hundiratast, karu Dünamiit mõmises ja tammus kohmakalt ringi, trummilööja Taskupühkija lõi sinnajuurde trummi ja leierkastimees Tuhkur väntas leierkasti.
„Ohoo,“ tähendas lord, „ilusad liikuvad nukud! Mis te nende eest tahate, maestro Nukulino?“
„Teie kõrgeausus,“ kostis Lurjussino, „kuna see olete teie, siis teile annan ma nad odavalt. Olge lahke ja määrake ise hind.“
„Annan sada tuhat,“ otsustas lord. „Minu varahoidja maksab raha teile homme välja. Ma panen need nukud oma magamistuppa.“
Kui Lurjussino nägi, et lord ronib ise tema püünisesse, lõi ta rõõmust lausa särama. Milline harukordne juhus tema jõugule: kui kõik magavad, siis lord tappa ja röögatu röövimine korda saata!““



* Karel Čapek (9. jaanuar 1890 - 25. detsember 1938 ) oli tšehhi kirjanik. Palju tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.

* Josef Čapek (23. märts 1887 - tapetud 1945. a aprillis Bergen-Belseni koonduslaagris) oli Karel Čapeki vanem vend, kunstnik, fotograaf, esseistina ka üsna sõnaosav mees – ta leiutas sõna „robot“, mida Karel kasutas oma teoses „R.U.R.“ 1920. a.


Karel Čapek „Devatero pohádek, dvě navíc a ještě jedna od Josefa Čapka jako přívažek“ (1932).

25/10/2018

„Suur onu ja väike vennapoeg“


August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“

Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“


Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.




16/10/2018

„Merel on väsinud kured“

Oktoobri sügisluuletus on Juhan Saarelt. Minu noorusajal väga populaarne ja küllap paljudel senini peas, kui mitte täielikult, siis mõni rida ikka.

MEREL ON VÄSINUD KURED
Juhan Saar

„Kured on väsinud ära
ja ühtegi laeva ei ole.“
                „Kus?“
„Merel.“
                „Kas tõesti vaid sellepärast
                sa nõnda nutune oled?“
„Kuid kured ju väsivad, isa?“
                „Poiss, pühi põselt see pisar!“
„Kuid järsku ei leia nad laeva?“
                „Poeg, ära end asjata vaeva!“
„Kuid ära on väsinud kured.“
                „Peast viska see väikene mure!“
„Ma kardan …“
                „Mida?“
„Et keegi neist upub ja sureb.“
                „Ei usu! Nad leiavad laeva
                ja puhkavad mastide tipus.
                Jää magama! Tähed on taevas
                ja kuu akna taga, näe, ripub.“
„Kas kindlasti, isa, sa tead, et …“
                „Jah, tean.“
„Kui hea …“
Ja juba padjale langebki pea.

Kuid merel on väsinud kured
ja asjata otsivad laeva.
Oi, suured ja väikesed mured!
Oi suurte ja väikeste vaeva!

/„Sõnarine. Eesti luule antoloogia“, 4./

Luuletuse blogisse paneku ajendiks sai tõik, et lindude rändekaardilt on alates 7. oktoobrist puudu elumärgid Karulast lõunamaale lendava noorkure Päike kohta. Ta jõudis oma esimesel pikal rännuteel Kreekasse Vahemere äärde ja arvatavasti võttis suuna otse üle mere Aafrikasse. On võimalik, et tema raadiosaatja lihtsalt ei tööta või pole sealkandis levi, kuid on ka halvem võimalus, et meri võttis oma. Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast sel suvel jälgitud kureperekonna pea Karl on jõudnud Lõuna-Sudaani, kahest ülejäänud pojast on Maru alles Ukrainas, Karula aga Türgis. Kurepere emmest Katist, kel pole raadiosaatjat, saame teada uuel kevadel, kui ta Eestisse naaseb.

Siinne pilt on „Tütarlapse ...“ blogis varem olnud. See on pärit Oksana Ivanenko raamatust „Kurekese teekond“ (1948) ja sobib Juhan Saare luuletusega hästi. Pildi on loonud kunstnik Ott Kangilaski.
Vt: http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/09/kurekese-teekond.html