13/04/2018

„100 minutit ilu heaks“


Zofia Wędrowska
„100 minutit ilu heaks“

Kirjastus Valgus. Tallinn 1978.
Kaane kujundanud T. Allikvee.
Poola keelest tõlkinud M. Gross.

Seekord siis ühest mitteilukirjanduslikust, kuid omaaegsetele tütarlastele ja naistele väga olulisest raamatust.
1974. a ilmus tollase üleliidulise kirjastuse Fizkultura i Sport poolt vene keelde tõlgituna poolatar Zofia Wędrowska raamat „100 минут для красоты и здоровья“. See oli Poolas tolleks ajaks juba kolmes trükis ilmunud ja kandis originaalis pealkirja „100 minut dla urody“ (100 minutit ilu jaoks), millele venekeelses väljaandes oli ka mõiste „tervis“ lisatud. Muide, aastatel 1968-1992 ilmus seda Poolas 15 trükki ja ei suutnud ikka veel ammendada kõigi naiste igatsust iluraamatut saada..

Töötasin venekeelse väljaande nii põhjalikult läbi ja lugesin nõnda sageli, et see lagunes kätte ära ja tuli mõne aja pärast uuesti köita. Aga neli aastat hiljem ilmus Wędrowska raamat ka eesti keeles, väljaandjaks kirjastus Valgus. Toimetaja saatesõnas öeldi:

„Meid ümbritsevas maailmas on naise osa väga suur, ent ta pole Atlas, et kogu maailma raskust enda õlule võtta. Kui naine väsinuna, pahurana ja hoolitsematuna ringi tuulab, on tal iseendast ja teistel temast vähe rõõmu, aga naine on ju ilu looja. Ei ole ühtki naist, keda jätaks ükskõikseks, millise mulje ta endast jätab. Küll on aga väga vähe naisi, kes teavad, mida iseendaga ette võtta, kui aastaid on üle kahekümne ja aega ülimalt napilt. Seetõttu ei saa kunagi liiga palju neid raamatuid, mis naisele appi tulevad. Üht sellist, veidi iseäralikku hoiate Te praegu käes.“

Ma ei tea täpselt, mida toimetaja (M. Slet) iseäralikuks pidas, aga kaldun arvama, et just selles iseäralikkuses peitus raamatu võlu ja menu saladus. Kakssada lehekülge olid jagatud aastaaegade kaupa: „Saabub kevad“, „Kirka päikese all“, „Sügis pole alati kuldne“ ning „Pakane, lumi ja naine“. Kevade jaotuses käsitleti käimist, harjutusi hommikul enne tõusmist, pesemist, kreemitamist ja auruvanne, mitmesuguseid ilusale siluetile kasuks tulevaid harjutusi, kevadisi muresid ja salanippe. Suve osas oli palju juttu päevitamisest, sellest, et mitte ümbermõõt, vaid kuju on tähtis, silmadega seonduvast, ebameeldivatest lõhnadest vabanemisest jne. Sügise osas oli muu hulgas juttu paljudest dieetidest ja tasakaaluharjutustest, talve osas samuti mitmesugustest harjutustest, enesemassaažist, unest jm.

Kõike seda soovitusteküllust täiendasid mitmesugused võimlemisasendite joonised ja (venekeelses variandis üsna vallatud) joonistused ning raamatu minajutustaja Anna reibas huumor nõuandevestlustes tema sõbranna Irenaga.

Pean tunnistama, et olen selle raamatu nõuandeid järginud esmalugemisest tänini ja nendega väga rahul. Sestap olen ma halb praeguste tervise- ja iluraamatute tarbija, sest nii mõneski suhtes oli  ja on Wędrowska raamat parem. Internetist hakkas silma, et praegu on seda vanaraamatuäridest kolme euro eest osta.

Paar tekstinäidet:
„Naeratus mõjub kõigile. Ta abistab sind tööl ülemusega suhtlemisel, aga mis kõige tähtsam, seadusliku mehe juures. Ma võin pea anda, et sa oma mehele liiga vähe naeratad. See on väga paha. Lõpuks võib niisugusel naeratusest ilmajäänud mehel ülepea meelest minna, et ta on meesterahvas.“

„...ka poest kojuminek sobib õige kehahoiu harjutamiseks. Kujuta vaid ette, et said viimase veerand kilo taist sinki ja lähed siis uhkelt, püstipäi, rind ees, iga sammu puusaliigesest, mitte põlvest alustades koju nagu tõeline leemekulbi kuninganna.“

Zofia Wędrowska „100 minut dla urody“.

01/04/2018

„Metsalilled“


Heljo Mänd
„Metsalilled“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.


LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,
ilmub esimene lill,
vaatab ringi, tulvil uljust –
ma ei karda sind, aprill.


SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,
sinilill väike, miks sina veel tukud?
Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,
käes on sul ammugi õitsemisluba.

26/03/2018

„Tuletikke laenamas“


Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"

Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.


See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“





„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).