„Muld ja marmor“

Ellen Niit, Jaan Kross
„Muld ja marmor.
Möödasõitnu meenutusi“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.

Selle reisikirja sissejuhatuseks ütlesid autorid, et kuna see sai valmis kolm aastat pärast reisi, „sisaldavad meie märkmed praegu juba mõningaid anakronisme nii riivamistes kui ka riivamata jätmistes. /- - -/ Mõnel puhul on sellistele asjadele joone all tähelepanu juhitud. Teisal jäävad nad lugeja nentida. Tema aga peaks neis anakronismides nägema Aja kõige kiuste toimuva edasiliikumise tõendeid. Ning kui ta Aega usub, siis – kõige kiuste – ka Aja edasiliikumise suunda.“

Kirjanikest abielupaaridelt ilmus toona mitmeid reisikirjeldusi nii kahasse kui ka eraldi kirjutatuna (näiteks Lilli Prometilt ja Ralf Parvelt, Aimée ja Vladimir Beekmanilt) ja need kõik olid väga loetavad. Nii võtsid lugejad ka Ellen Niidu ja Jaan Krossi ühiste kaante vahel huviga ja hästi vastu. seda enam, et valdav osa Eesti inimestest tollal välismaale ei pääsenud ja kirjanikud avardasid oma reisimuljetega nende maailma.

„Muld ja marmor“ meeldis mulle toona väga. Reisikiri koosneb kolmest osast: „Türgimaad riivates“, „Aleksandriast Luksorini“ ja „Kreeklaste merest ja maast“. Türgis ja Egiptuses on nüüd suurem osa eestlastest käinud, mina mitte. Aga Kreekasse sõites lugesin „Mullast ja marmorist“ Kreeka-muljed uuesti läbi ja seal nähtu lisandus niisiis juba kandvale pinnale. Pean tunnistama, et üht-teist olid kirjanikud ülihästi tähele pannud, sest näiteks Akropolisel tuli mulle üks koht nende reisikirjast küll täitsa elavalt silme ette:

„...ning õhutab meid takka:
„Võtke aga, võtke aga mälestuseks... Väga võimalik, et just teie kivikestele on astunud, ütleme, Sokratese jalg...“
Hiljem kuuleme, et giidide õhutusel ning ka ilma viivad turistid siit nii palju Sokratese jalajälgi minema, et neid iga nädal öösiti isekallutajatega marmorimurdudest juurde tuuakse.“

Reisikirja iseloomustas faktirohkus, aga need faktid olid rüütatud kohati poeetilisse, kohati romantilistesse või/ja ajaloolistesse mõttekäikudesse, võimaluse korral vägagi piltlikult võrreldud Eesti oludega ning pakkusid nauditavat lugemist. Olen üsna kindel, et kui kunagi peaksin ka Türki või Egiptusesse minema, lappan „Mulla ja marmori“ enne reisi läbi ja see pakub mu muljetele taas tublit täiendust.

Fotosid oli raamatus ka palju. Praeguse pilguga vaadates on need liiga tumedad ja fototehniliselt mitte kõige paremad, aga toona avardasid need meie maailma väga tuntaval määral.

* Täna on Jaan Krossi 100. sünniaastapäev.