„Maailm arlekiini kuues“

Voldemar Panso
„Maailm arlekiini kuues“
Eesti Raamat, Tallinn 1973.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tõeliselt nauditav ja lustiline lugemine isegi paljude aastate möödudes. Nüüd, mil sõna „legendaarne“ on muutunud laiatarbekaubaks ja ära lörtsitud, ei pruugi nooremad blogilugejad enam arugi saada, et Panso oli teatri-, rännu-, kirja- ja naljamehena tõeliselt legendaarne. Teine legendaarne mees, kunstnik Edgar Valter on teda ka selle raamatu piltidele joonistanud – täiesti äratuntava rühkijana, elus edasi tormajana, kes seejuures kunagi ei kaotanud oma sisukust.

Raamatu ümbriselakal on Panso sõnad:
„Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed - need nad ongi.
Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud ajahetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail.“

India, Soome, Inglismaa, Austraalia, Uus-Meremaa – need on paigad, mille kohta Panso jagas vaimukaid tähelepanekuid. Ja siis on veel koju tagasi jõudmine, omaenese armas Kivimäe.

Pansol on terav silm ja imeline jutuvestmisoskus. Vaatleja parimad omadused ja tähelepanu inimeste ning olude suhtes. Piisab, kui öelda, et kuskil pole keegi eesti kirjameestest ja naistest paremini kirjeldanud kängurut. Rohkem kui kümmekond aastat pärast selle õhukesevõitu raamatu ilmumist Austraalias käies, tulid Panso värvikad muljed mulle mitut puhku meelde, ka see üsna pikk kirjeldus...

Aga lugege ise, see on aegumatu raamat hoolimata oma pisivigadest. Piiratus, mida Panso pelgas, on ajaga kadunud. Võlu on jäänud.

* Voldemar Panso (30. november 1920 – 27. detsember 1977) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. (Foto internetist.)

Minu lemmikraamatuks Panso sulest on aga „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965), mis mind nooruses palju mõjutas ja millest kirjutan selles blogis tulevikus