„Võlu-urn“

„Võlu-urn“
India muinasjuttude motiividel.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Vene keelest tõlkinud R. Kull.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

„Kurjal radžal Brahmapuri linnas oli tütar Lilavati.
Kui Lilavati oli kaheteistkümne-aastane, levis paljudes vürstiriikides kulutulena kuuldus tema ilust. Kui ta oli saanud viieteistkümne-aastaseks, hakkasid tema isa juurde sõitma kõrgest soost kosilased. Lilavati oli nii ilus, et see, kes teda korra nägi, ei suutnud teda enam iialgi unustada. Ning imeilusa Lilavati vasaku kulmu kohal ilutses sünnimärk, mis sarnanes tibatillukesele roosi-õielehele.“

Kas pole see ühe tüdruku jaoks ilus algus muinasjuturaamatule? Liiatigi olid raamatu ilmumise ajal India südantlõhestavad muusika- ja tantsufilmid oma tippaega jõudmas ja neid näidati tollal Eestis palju, menukas režissöör ja näitleja Raj Kapoor laulis nii kinolinal kui raadios ja temaga koketeerisid rohked India iludused.

Lilavati südame võitis sõdur Ramananda, aga enne kui nad õnnelikult koos elada said, tuli neil eluraskustega heidelda – enamasti edukalt, nagu muinasjutukangelastele sobib.

Rohkem kui 30 muinasjutu hulgas oli lisaks armastusest ja vaprusest pajatavatele paladele lustakaid kelmilugusid ja südamlikke loomamuinasjutte.

Vist kohtusin just selles raamatus ka esimest korda hiljem paljudest teostest tuntud mõistujutuga pimedatest kerjustest, kes püüavad kombates teada saada, kelle sarnane on elevant, ja jäävad eri seisukohtadele.

„Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt:
„Elevant sarnaneb luuale!“
„Sambale!“
„Lehele!“
„Köiele!“
„Kindlusemüürile!““

Võib-olla vaidlevad nad seniajani.

Pildid lisasid raamatule jälle väärtust juurde. Illustraator Nikolai Kotšerginist olen selles blogis mitu korda kirjutanud.

300. postitus.