"Väikesel saarel"

Gertsel Novogrudski
"Väikesel saarel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Vive Tolli.

Lapsepõlves oli see raamat mulle igav, aga nüüd, tagasivaataja pilguga, on oma ajastus üpris omapärane nähtus.

Ma ei teagi täpselt, kas väikese Vihnu saarena kirjeldas autor Kihnut või Ruhnut või mõlemat kokku. Tegelikult võivad seda päris täpselt teada ainult saarlased ja nende järeltulijad ning raamatuga seotud inimesed. Nii Kihnu kui Ruhnu olid ju suurema enamuse eestlaste jaoks keelualad piiritsoonis. Mina sain Kihnu esmakordselt palju-palju aastaid hiljem, Ruhnu aga, häbi öelda, pole veel jõudnudki.

Novogrudskile, kes oli olnud rindekorrespondent ja Moskvas tunnustatud ajakirjanik, ei olnud meie saared suletud. Kuna ta oli olnud teenistuses NSV Liidu punalaevastiklaste ajalehes Krasnõi Flot, võib arvata, et ta oli meie saartel, ka kõige väiksematel, viibinud palju.

Moskvalasest autor kirjutas muidugi vene keeles, raamat ilmus algul sealses lastekirjanduse kirjastuses (1952), seejärel tõlgituna ka eesti keeles. Jutustus oli mõeldud "kooliealiste nooremale astmele", aga tõlge pole kuigi sujuv. Ju oli jutustus ka vene keeles niisugune üsna ametlik ja värvitu. Kes soovib, võib seda internetist originaalis lugeda, mina ei viitsinud.

Tegelaste nimed on meie saarerahva nimed, kuidas iseloomudega ja piltidel kujutatute sarnasusega lood olid, teavad jällegi ainult vähesed. Tüdrukud Vive Tolli illustratsioonidel kannavad igatahes triibulisi kihnu körte ja pearätikuid.

Praegu tutvustatakse seda noorsoojutustust raamatuantikvariaatide kodulehtedel niimoodi: "Läänemeres asuvale endisele mahajäänud ja unustatud väikesele Vihnu saarele on nõukogude võim ja kolhoosikord toonud uue elu, uued töömeetodid ja arusaamad. Siin tuntakse huvi kõige vastu, mis toimub mujal maailmas ja ennekõike oma kodumaa kõigis servades. Esiisadeaegsete võrkude asemel valmistavad vihnulased nüüd hiigelnoote, millega merest võetakse ühe loomusega rohkem räimi kui varem kuude jooksul mitme võrguga..."

Raamatus on tõepoolest juttu nii tollal uutmoodi kalapüügist hiigelnootadega kui ka kalapüügi muudest tehnilistest nüanssidest.

"Vihnu kalureile on paat sama, mis mujal talumehele vanker. Mootorpaat aga on nagu auto. Mujal abistab riik kolhoosnikuid veoautode muretsemisel, vihnulasi aitas ta aga heade mootorpaatide soetamisel. Kolhoosi organiseerimisest alates kasvas kalurite mootorlaevastik kiiresti. Selle "lipulaevaks" sai suur, mahukas transportpaat "Nõukogude Partisan". Raske öelda, kas oli see tõesti nii, kuid Vihnu noorsoo arvates polnud kogu lahes laeva, mis oleks "Nõukogude Partisaniga" kiiruselt ja kandejõult võrdne. Vagunitäie võib võtta ühekorraga lastiks. Ega see ole nali!"

Hommikuti jooksid lapsed Vihnu kooli igast kandist. Enamasti käisid nad päeva jooksul juttu puhumas ka vana meremehe Seileriga, kes neile igasugustest asjadest pajatas: kaugete maade hahasulgede korjajatest, jaapani kaluritest, suurtest pärlitest ja paljust muust, mis laste fantaasiat elavdas. Seda, kuidas liiguvad koduvetes kilu ja räim, teadsid lapsed hästi. Valguspüük aga oli nende jaoks lausa niisugune asi, millega poisid omapäi püüdsid hakkama saada.

"Kas mitte meie kolhoos ei hakanud esimesena kilu uuel viisil püüdma? Hakkas. Kas tänane kilu on esimene valgusega püütud kilu lahes? Muidugi on. Tähendab, meil oleks tulnud võtta esimesest loomusest esimene lambi juurde ujunud kala, panna ta piirituse sisse ja anda ära Sergei Nikanorovitšile. See on ju ometi ajalooline kilu. Saad sa aru - ajalooline!... Niisuguse eksponaadi eest oleks Sergei Nikanorovitš meid ei tea kuidas tänanud!"

Siis aga ujusid kokku ogalikud ja lugu muutus põnevaks, sest kas ka ogalikest kasu võib olla, seda tuli alles tõestada. Appi võeti isegi professorid ja nõu käidi küsimas kalakombinaadist ilusas Tallinnas.

Üle terve NLiidu said lapsed Novogrudski raamatust lugeda nii meie rannarahva elust kui ka "imeilusa linna Tallinna" vanaaegsest apteegist:

"Autojuht tundis Tallinna väga hästi ning teadis, mida poistele näidata. Ta sõidutas neid läbi vanaaegsete kitsaste ja kõverate tänavate.
"Näete, see maja on kolmesaja aastane," rääkis ta, osutades teravaviilulisele kivikatusega ja ebasümmeetriliselt paigutatud akendega ehitusele. "See on neljasaja aastane. Aga näete see seal, kus asub apteek, on üle viiesaja aasta vana. Ja teate, apteek on siin juba esimesest päevast peale. Isegi viiesaja-aastased kastoorõli pudelid on seal veel alles. Nendes hoitakse veel praegugi kastoorõli. Kas sõidame sinna, ehk tahate maitsta?""

* Gertsel (Gertsl) Novogrudski (21. aug /3. sept/ 1904 - 5. nov 1973) oli vene nõukogude ajakirjanik ja kirjanik. Pärit Grodnost, õppis majandust Bakuu ülikoolis, kirjanikuks sai 1926. a. Oli ajalehe Pravda korrespondent, sõjapäevil kirjutas punalaevastikust. On kirjutanud Nõukogude Liidu kangelastest ja Korea sõjast. Üsna populaarseks sai lastekirjanikuna, kelle jutustuste järgi ka filme tehti.

Герцель Новогрудский "На маленьком острове" (1952).

Kõrvaloleva venekeelse väljaande (1956) kaanepilt on aga eesti kunstnikult Vladimir Bogatkinilt. >>>