„Külalapsed“

Nikolai Nekrassov
„Külalapsed“
Kogust „Valik luuletusi“
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

Kui päris aus olla, siis sellest luulekogust ma „Külalapsi“ veel väga tähele ei pannud. Küll aga meeldis mulle selle värssjutustuse järgmine väljaanne 1954. a, samuti August Sanga tõlkes, aga nüüd juba Ants Viidalepa värviliste piltidega. Kahjuks ei ole mul seda raamatukest enam alles, seepärast on siin üksnes selle internetist leitud kaanepilt, siinsete mõtiskluste lisaks aga on valikkogu illustreerinud Dementi Šmarinovi mustvalged pildid.

1861. a elas Nekrassov Grešnevo külas (mis kuulus luuletaja suguvõsamõisale Volga kaldal, 20 km Jaroslavlist) ja kirjutas seal juuli algul ühe oma kõige tuntumatest luuleteostest, mis vene keeles kannab pealkirja „Крестьянские дети“. Sealtpeale oli see luuletus kõikides koolilugemikes kogu Venemaal ja hiljem NLiidus. Seda õppisid ka Eesti NSV koolilapsed.

Luuletus on väga ilus ja südamlik. Algab poeedi ärkamisest heinaküünis, kus:
„… on ase täis päikesekiiri.
Nii mõnus on lesida – lahe on rind“, kuid siis ootamatult:

„… korraga väljas on sosin ja sahin,
näe – seinapraos teraste silmade kee.
Seal segi on sinised, pruunid ja hallid  –
nii lilledest kirendab niit.
Need muretud silmad on minule kallid,
suurt usaldust, headust loen siit.
Hing alati muutub nii lihtsaks ja vagaks
ilmsüütute pilkude all.“

Kui kirjanik teeskles, et magab edasi, hakkasid lapsed isekeskis sosistama, kuni märkasid, et tal on silmad avatud ja panid:
„...plehku kui tuul.
Nii vilja seest vahel, kui ligined huupi,
vurr! varblaseparv tõuseb lõikusekuul.“

Siit kasvab välja luuletaja meenutus oma lapsepõlvest, sellest ajast, mil küla ja mõisa läheduses asuv maantee oli kõiksugu töötavat rahvast täis, aga külalapsed elasid oma elu, uidates seenil ja karastades end jõe vilus voos. Kuid kogu aeg on neil lastelgi kukil paratamatu vajadus tööle hakata. Nii meenutab kirjanik kohtumist tillukese koormavedajaga, kes:
„käppkinnastes suurtes, poolkasukas härmas,
kui pöialpoiss muinasloost näis“, aga ometi oli vaid rasket tööd tegev laps.

Nii jõuabki poeet taas töö ülistuseni, mis on tema loomingus sage:

„Siis mängige! Kasvage, rõõmsad ja vabad!
Seepärast te mängudemaaks
ju ongi need kasinad nurmed ja rabad,
et jäädavalt armsaks need saaks.
Et kasvuea pärand jääks ikka te hinge,
et töötavat elu te halvaks ei peaks!
Ees juhtijaks nooruse luule – nii minge
ja elage kodumaa heaks...“

* Nikolai Nekrassov (Николай Алексеевич Некрасов; 10. detsember 1821 – 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.
Pilt valikkogu tiitellehelt.

* Dementi Šmarinov (12. mai 1907 – 30. august 1999) oli vene kunstnik ja kunstiõpetaja.

Николай Некрасов „Крестьянские дети“ (1861).