„Pakane Punanina“

Nikolai Nekrassov
„Pakane Punanina“
Kogust „Valik luuletusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus.Tallinn 1952.
Tõlkinud August Sang.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Kujundanud Villu Toots.

See 1863. a kirjutatud kurb poeem, mis mu kooliajal kohustusliku kirjanduse hulgas oli, on eesti keeles ilmunud ka mõned korrad hiljem värviliste illustratsioonidega, aga minule on meelde jäänud just see nukker pilt, mis olid kogus „Valik luuletusi“.

Nikolai Nekrassov, kelle surmast tänavu 8. jaanuaril möödub 140 aastat, pühendas selle poeemi oma õele Annale:

„Sulle, õekene kallis, nüüd loon
uue laulu ja pühendan sulle.
Kuid see endistest kurvem saab veel.
Rõõmulaulusid ära nüüd oota.
Palju hämaram on minu meel,
homselt päevalt veel vähem on loota...“

Värssloo esimene osa „Talupoja surm“ kannab lugeja kehviku onni, kus lesknaine õmbleb kaasale surilina. See osa on vene luule võluvamaid ja südamlikemaid kirjeldusi talunaisest, kes kord oli noor, ilus ja nobe kui lind, kuid keda on välja kurnanud hädade paine. Ka talupoegade ja nende tööhobuste raskest saatusest vestab poeem. Lesknaine Darja matab mehe ja peab siis kohe minema metsast puid vedama, sest lapsed on külmas onnis.

Teine osa „Pakane Punanina“ kirjeldab, kuidas murest murtud Darja metsateel itkeb, kuidas mõtleb puid tehes kadunud mehele ja kõneleb temaga ühisest minevikust ja lastest, oma unenägudest ja palvetest. Kõik see on kirja pandud erakordse tundehelluse ja nukrusega ning põimitud slaavi rahvapärimuste ja -luulega.

Kui kõik halud on lõhutud, tardub naine männi alla puhkama ega tajugi, kuidas talle külla tulnud Pakaseisand kutsub teda enesega kaasa, meenutades talle kui hea oli tal oma mehega. Niimoodi, Pakase suudelduna, sureb ta:

„Haudvaikne! Su üle on päike,
suur-vinetav taevakumm.
Mets härma tuhm-hõbeses läikes
õudne-veetlev, kõikteadjana tumm...

Sügav-kiretult vastu kõik vahib,
arusaamatu, imesid täis...
Pea! Äkitselt juhuslik sahin!
Mööda latvasid orav seal käis.

Ta käpaga puudutas harja,
sealt pudenes kamakas lund.
Kuid tardunult all seisis Darja,
magas igavest nõiaund.“

Nekrassovi luule tunderikast peent ilu andis oma tõlgetes haruldaselt edasi meie August Sang.
Vaata ka: „Külalapsed“

* Nikolai Nekrassov (/28. nov) 10. dets 1821– /27. dets 1877/ 8. jaanuar 1878) oli vene kirjanik ja kriitik.

Николай Некрасов „Мороз, Красный нос“ (1863)