„Tuulesõlmed“

„Tuulesõlmed“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte II.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Aleksander Mildeberg, Evald Okas.
Tõlkinud Ene Ambur, Erni Krusten, Hilda Pulk.

Vist jõudis see paks raamat minuni aastake pärast ilmumist juba esikaaneta, igatahes ei mäleta ma siin kõrval olevat kaanepilti, mille nüüd internetist leidsin. (Päris postituse algusse panin tiitellehe.)

Mina omakorda lugesin seda raamatut ka hästi palju, nõnda muutus see päris narmendavaks ja kui millalgi 1980ndatel aastatel selle 548 leheküljelise muinasjutukogu köita lasksin, ei olnud enam esikaant, osa tiitellehte koos selle kõrval olnud kena pildiga ega ka impressumit, millel tegijad kirjas. Ka puudub sisukord, aga jutud on kõik alles ja neid on kokku 49.

Pildid on äratuntavalt „okaslikud“, Evald Okase nende aastate muude tööde vaimus – neis domineerib hoogsus. Kahe ülejäänud kunstniku illustratsioone ma nii selgelt ei erista. Taas pean blogilugejatelt vabandust paluma, et mõnda joonistust ise värvipliiatsitega täiendanud olen – ühtlasi on see kindel märk, et just need joonistused meeldisid mulle lapsena teistest rohkem.

See muinasjutumaailm, mis raamatust avanes, oli imepõnev ja sisaldas nii paljude vahvate rahvaste nimesid (amuuri, nivhi jne), et lapse areneval mõistusel oli, mille üle juurelda. Aga eriti meeldis ja jäi meelde meie endi eesti muinasjutt „Talutütar ja vaeslaps“.

Seesama, kus vaeslaps laupäeva õhtul sauna läks ja, et ta teisi palju aitas, ei saanud ta ise enne lavale minna, kui kõik saunalised läinud olid. Siis aga sõitis sauna juurde vanapagan oma ema ja kolme pojaga. Salmid, mida vanapagan poegadele laulis, jäid ülimalt hästi meelde:
„Jookse, poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
...“

Igasuguseid keisreid, kuningapoegi, talumehi ja sulaseid, vaeslapsi ja muidu kauneid neide, sekka ka veidraid olendeid, kellega vägilasmehed või muidu nutika meelega poisslapsed võitlesid ja võistlesid, oli selles muinasjutukogumikus väga palju.

HUVITAV TEADA: Otsides internetist mul puudu olevaid impressumiandmeid sattusin aga kirjanduslooliselt põnevatele andmetele „Tuulesõlmede“ ja tolle aja teiste paksude muinasjuturaamatute ühest ja võimalik et peamisest tegijast.

Paul Ambur (1904–1974), kirjastustegelane ja kirjanduse uurija, samuti ka tuntud eksliibrisekoguja,  tegeles enne vangistamist (1949. a  Tallinnas; talle mõisteti 25+5 aastat vangistust) koos mitme  teise kirjanikuga ulatuslike muinasjuturaamatute koostamise ja tõlkimisega nagu „Imeveski“, „Kuldvokk“, „Tuulesõlmed“,  kuid tema nime ei märgitud kusagil. Kõik avaldati abikaasa Ene Amburi nime all.  1949. a keelustati muinasjuttude väljaandmine hoopiski, osa tõlkeid jäi käsikirja.

Foto allikas:  S. Migdal, Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, C-37:1178.

Vaata ka: „Imeveski“