20/07/2013
"Tagametsa tiivuline pere"
Jüri Piik
"Tagametsa tiivuline pere"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Väino Tõnisson.
Kaks Jüri Piigi raamatut on mulle andnud palju teadmisi loodusest. Iga kord, kui mõnda suurt ilusat liblikat näen, tuleb meelde tema "Pääsusaba lahel" (1949), kus liblikapüüdjad poisid usinasti kaunitiivulisi lendajaid tundma õppisid. Pääsusabad, admiralid ja kõik muud lendlevad sellest raamatust minuga ikka veel kaasa. See, et seal ka sõjast räägiti, jäi kuidagi märkamata, aga liblikate lend on jäänud. Veel möödunud aastal oli see pehmekaaneline raamat (kunstnik Toivo Kullese piltidega) mul alles, aga praegu ei leidnud ma seda enam üles.
"Tagametsa tiivuline pere" aga oli suurepärane lasteraamat linnuriigi seletuseks. Kogu jutt ja tegevus käis lindude ümber ja peaaegu iga lehekülge täiendas Väino Tõnissoni joonistus. Nii jäi linnud hästi meelde ka siis, kui mõnda neist polnud oma silmaga veel näinud. Eestis on alati rohkesti ornitolooge olnud - küllap oli "Tagametsa tiivuline pere" neist paljude jaoks lapsepõlves oluline raamat.
Peategelane, nõrga tervisega tundlik Eeva oli üsna minu sarnane - olin selles vanuses sageli haige ja kõik Eeva paranemise ja karastumise märgid seetõttu minu jaoks olulised. Aga üle kõige oli selles raamatus ikkagi loodus, terve aastaring erinevate lindude ja loomade kaudu.
"Kase raagus oksal istuvad kaks kuldnokka ja üks neist vilistab valjusti. Kuldnoka sulestik on üleni must, kuid imeilusa metalse helgiga, mis küütleb kogu aeg rohekalt, lillakalt ja purpurpunaselt. Linnu kuldkollane nokk on pärani, vabisevad tiivad pisut sorakil ning ta aina laulab ja laulab...
See laul ei ole küll päris meloodiline, kuid üsna mitmekesine, varjundirikas. Puhuti kostab sellest välja ka teiste lindude hääli, justkui lõokese lõõritust, pääsukese vidinat ja isegi kanaarilinnu trillerdust, keda Eeva oli linnas tädi Elli juures laulmas kuulnud. Tüdruku kahvatule näole ilmub rõõmus naeratus. Eeva on varemgi, linnas, kuldnokkade laulu kuulanud, kuid täna tungib see laul talle kuidagi eriliselt südamesse. Küllap vist sellepärast, et see on Eeva jaoks esimene kevad maal, looduse rüpes."
Tol ajal meisterdati lindudele palju pesakaste ja seepärast pole imestada, et Jüri Piik on oma raamatu sujuvasse tegevustikku kirjutanud ka pesakasti valmistamise õpetuse ning selle, mida tuleks lindudele kodu tegemisel vältida. Lindudepäeva tähistamiseks koolis andis see raamat ka palju mõtteid. Muidki õpetussõnu on leida, aga need ei mõju tüütavalt.
"Öösiti kostab metsast vahel jubedat kisa ja imelikku naeru. Lapsed kardavad seepärast pimedas õue minna.
"Rumalukesed, see on ju öökull," rahustab neid vanaema. "Kuulake, kuidas ta karjub: "Uhuu, kas lapsed kodus?"Teda pole vaja karta, tema lapsi ei puutu.""
Raamatus on palju neidki linde, keda ma oma kodusel Nõmmel kunagi ei juhtunud nägema, ka vahel suviti maal olles mitte: kiivitaja, tuuletallaja, mõtus, pasknäär, väänkael... Ja ühe linnu nägemise unistuse oskasid kirjanik ja kunstnik mulle lausa kogu eluks kaasa anda - see on raamatu kaant kaunistav jäälind, keda ma polegi looduses kunagi näinud.
"Tiigi lähedale jõudes märkavad lapsed järsku midagi harukordset.
Nagu eredalt sillerdav kalliskivi lendab madalal vee kohal otsejoones ja kiirelt mingisugune imelik kirju lind.
"Tjiii!" häälitseb ta läbilõikava peene häälega.
"Vaadake, vaadake, kes seal lendab!" hüüab erutatult Liina Õun.
"See on jäälind," seletab õpetaja, "võrdlemisi haruldane lind. Läheme ettevaatlikult päris vee äärde, seal õnnestub meil ehk teda lähemalt näha.""
* Jüri Piik (15. mai 1911 - 31. oktoober 1969) kirjutas neli loodust tutvustavat lasteraamatut: "Pääsusaba lahel" (1949), "Tagametsa tiivuline pere" (1955), "Matsalu roostikus" (1958) ja "Satapliasauruste mäel" (1961). Oli ka viljakas tõlkija vene keelest eesti keelde ja vastupidi.
* Väino Tõnisson (1.jaanuar 1925 - 13.august 1991) lõpetas 1954. aastal ERKI graafikuna. Oli 1954-1957 Eesti Riikliku Kirjastuse kunstiline toimetaja, seejärel vabakunstnik. Kujutanud kalurite elu, linnavaateid ja maastikke ning illustreerinud raamatuid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Leidsin ka oma "Pääsusaba lahel" üles ja küllap nüüd sellestki mõne aja pärast veidi rohkem kirjutan.
ReplyDelete