"Jutupaunik II"

"Jutupaunik II"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Koostanud Heino Väli.
Kunstiliselt kujundanud E. Vaher, E. Valter ja V. Vare.

Kui 1958. a ilmunud "Jutupaunik 1." oli vaieldamatu kirjanduslik suursündmus ja suure lusti ning rõõmuga tehtud proosa- ja luuletekstide kogumik, siis "Jutupaunik II" ilmumine, mis oli väga oodatud ja kaua veninud, 1962. a enam niisugust elevuspuhangut ei tekitanud. Midagi oli muutunud...

Ma pole küll kuskilt lugenud, kas autorid - täpsemini ENSV Kirjanike Liidu juures asuv Noorte Autorite Koondis - pärast esimese "Jutupauniku" ilmumist kõva peapesu said, aga teist raamatut uurides tundub, et noori autoreid enam omapäi tegutseda ei lastud. Noh, eks nad olid ka vanemaks saanud. Koostajaks oli õnneks ikka Heino Väli - õnneks sellepärast, et tema looming lastele oli alati suurepärane ja ega ta ka koostajana halvem polnud.

Kui "Jutupaunik 1." suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?", siis sedagi enam teises kogumikus pole. Ju ei vajanud lastekirjanikud erilist tutvustamist. Teisest alates ongi "Jutupaunikute" puhul tegemist lastekirjanike kogumikega, mis järgmisest, kolmandast "Jutupaunikust" alates jälle mõnevõrra muutusid.

"Jutupaunik II" on ideoloogiliselt märksa tõsisem kui esimene. Nüüd on juba avaleheküljest alates rõhk pioneeri- ja oktoobrilasteteemadel. Kõige ees on Manivald Kesamaa luuletus "Head pioneeriaastad". Jaan Rannap kirjutab Karlast, kes juba kolm korda on tahtnud pioneeriks saada. Silvia Rannamaa jutukese tegelane Piret on õnnetu, et vanaema tema uhiuuele säraläikelisele oktoobrilapsemärgile tähelepanu ei pööra. Ralf Parve on kirja pannud vana revolutsionääri jutustuse jne.

Mängulist vallatust on peaasjalikult väiksematele lugejatele mõeldud lehekülgedel "Väikestele velledele", aga üldmuljena on raamatus vähem sära ja särtsu kui esimeses kogumikus, ollakse justkui taltunumad ja tagasihoidlikumad.

Võib-olla tundus teine "Jutupaunik" mulle igavam ka seepärast, et olin ise juba suuremaks kasvanud. Laps kasvab nelja aastaga palju, loetusse suhtumine muutub. Aga ma ostsin endale ka mõned järgmised "Jutupaunikud", nii tuleb neist veel edaspidigi blogis juttu.

Vaata ka: "Jutupaunik 1."