"Salga au"

Holger Pukk
"Salga au"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Sain selle juturaamatu koolist kingituseks kolmandas klassis, isegi direktori allkirjaga pühendus on sees. "Salga au" oli laste hulgas väga laialt levinud raamat, sest selles oli põnevaid lugusid igapäevasest kooli- ning pioneerielust.

Kui Holger Pukk elanuks mõnel teisel maal ja võib-olla ka veidi teisel ajal, siis oleks ta võib-olla sama kuulus nagu "Pál-tänava poiste" või "Tom Sawyeri seikluste" autorid. Praegu öeldakse tema kohta, et ta on kirjutanud seikluslikke jutte poistele ja peetakse tema "Kaht punast kaelarätti" punaraamatuks. Et ka enamik ta muudest juttudest on pioneeridest, siis vajuvad need paremal juhul tasapisi unustuse hõlma, halvemal juhul aga nimetatakse neid soperdisteks, mis kirjanduse nime ei vääri, arvestamata seejuures aja ja olude konteksti, mis nende raamatutega seotud on ja need oma ajas väga loetavateks ja populaarseteks muutis.

2008. aastal tegin oma kunagise koolivenna, akadeemikust riigikogulase Peeter Tulvistega intervjuu ajakirjale Elukiri ("Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest" Elukiri nr 6/2008), kus meenutasime, et tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri Lüüs jt tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati looduses keerulistes tingimustes toimetulekut, mitmesugust korraldamist ja juhtimist.

Peeter rõhutas neil aastatel saadut: "Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Meie särava pioneerijuhi Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi kogu selle päeva korraldamine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meeleolu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.”

Just sellest ajast ja selle aja moodi Holger Pukk kirjutaski. Tema raamatuid on mul alles mitu: "Kaks punast kaelarätti" (1953), seesama "Salga au" (1955),  "Rohelised maskid" (1960), "Jüri" (1961), veidi teiselaadne õpetusraamatuke "Kuidas toimid sina?"(1959), kuskil on vist ka veel "Lugu ühest meeskonnast" (1956). Neist tuleb siin blogis ka aeg-ajalt juttu.

Tasub ka mainida, et Holger Pukk oli oma aja väga palju tõlgitud lastekirjanik. EKBL-i (1975) andmetel oli tema raamatuid tõlgitud vene, läti, tšetšeeni, inguši, turkmeeni, valgevene, rumeenia, leedu, jaapani jt keeltesse.

"Salga au" juttudest annab ülevaate juba pealkirjade loetelu: "Juhan hakkab elektrikuks", "Nüüd on ema alati rõõmus", "Siis, kui koolis liuvälja tehti" (see oli tegevus, mille poolest tolle aja koolid vähemasti Nõmmel väga tuntud olid, oma liuväli oli iga kooli uhkus ning selle rajamises osalemine lastele südamelähedane), "Sulev kasvatab julgust", "Pinguta end, Vaike", nimijutt "Salga au" ja "Võit jääb meile".

Mulle meeldis neist toona kõige rohkem Vaike-lugu tüdrukute suhetest ja pioneerilaagri probleemidest ning sellest, kuidas nõrga tervisega tüdruk julgeb tugevamaks saada.

* Holger-Feliks Pukk (14. august 1920 Tallinn - 12. märts 1997) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Hulk aastaid töötas ta lasteajalehe Säde toimetuses, 1954–1974 oli ta ajakirja Pioneer ja 1960–1974 ka ajakirja Täheke peatoimetaja.

* Vaata ka 1984. a tehtud portreesaadet "Tuhat tutvust: Holger Pukk" ERR arhiivist.

* Soovitavat lisalugemist: Toomas Liiv  "Kirjanduse kolikamber: Salga au", Sirp 16. sept 2005. Ja üks olemuselt üsna tänapäevane tsitaat sellest Toomas Liivi artiklist:

"Asja tuum on aga juba pealkirjakski pandud salga aus. Salga au on kõige tähtsam! Salga au nimel tehakse ka koerad poisid korralikeks! Salk salgaks, see oli kunagi niisugune kõige väiksem organisatoorne ühik. Ent mis asi on au? Tänapäeval kõlab see sõna kuidagi õõnsalt, vanamoodsaltki. Kas tänapäeval on mõnel salgal, näiteks erakonnal, ka au? Jah, seal nad nüüd on… kes varastab, kes valetab, kes koperdab, kes on lihtsalt loll. Elektrikke nende seas kuuldavasti ei ole."