17/11/2016

„Arsti surm“


Gyula Fekete
„Arsti surm“

Eesti Raamat. Tallinn 1967.
Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.
Kujundanud Heldur Viires.

Kui „Arsti surm“ 1967. a eesti keeles ilmus, kirjutati sellest ajalehe Sirp ja Vasar uute raamatute tutvustuses niimoodi: „Laialdast tähelepanu äratanud romaan ühe pensioniikka jõudnud külaarsti viimastest päevadest on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja möödunud aastal jõudis teose järgi vändatud film ka Ungari kinoekraanile. Lakoonilise, varjatud dramatismiga kujutab autor oma tagasihoidliku kangelase arvepidamist möödunud eluga ning mõlgutusi elu mõtte üle. Pikkamööda kasvab näilisest argipäevasusest ja pretensioonitusest meie ette tööst ja inimlikust kohusetundest pühitsetud, suure sisemise hingejõuga isiksus.“

Ärge laske ennast neist mõnevõrra paatoslikest sõnadest hirmutada. See kirjaniku sõpradele pühendatud romaan on väga südamlik ja inimlik kirjatöö, mida julgen praegusaja lugejale igati soovitada. Eriti neile, kes armastavad lugeda arstidest – selleteemaliste teoste hulgas on Fekete õhuke romaan üks sisukamaid ja kaalukamaid.

Algus: „Vana arsti töökoorem kasvas aasta-aastalt, tervis aga läks järjest viletsamaks. Ta jõud hakkas üles ütlema, ja pärast üht atakki otsustas ta pensionile minna. Kurnatud organism nõudis täielikku rahu ja pidevat puhkust: igasugune ärritus, pingutus, äkiline vererõhumuutus oli kurjast. Ta arvestas, et kui ta ennast hoiab, võib ta elada veel viis-kuus aastat. Võib ehk isegi kauem elada.“

Mis juhtub arsti elus siis, kui ta arvab, et kuuekümne kaheksa aastaselt on tema romaan tegelikult lõppenud, mida on tal meenutada, mida ta on hinges kandnud, enne kui elu otsa saab?

Raamatu lõpp on nagu iga elutee ja -töö lõpp: „Neid elu liigutusi, mis vana arsti kätest alguse olid saanud, ei pidanud enam keegi arvel. Need sulasid märkamatult argipäevasesse õhtusse, ja see liikumine kestab, inimliku ajaarvamise lõpuni.“

Olin noor, kui seda romaani neist elu liigutustest esmakordselt lugesin, aga hinge see mulle läks. Nüüd olen vanem kui romaani peategelane, lugedes tekkivad hoopis teistsugused mõtted. Aga teos ise on endiselt hea.

* Gyula Fekete (26. veebr 1922 – 16. jaan 2010) oli ungari kirjanik, ajakirjanik, kriitik ja publitsist, mitmekordne Attila Józsefi preemia laureaat. Paljude romaanide ja jutustuste autor, kirjutanud ka näidendeid ja noorsooraamatuid.
Foto raamatu tagakaanelt.

Fekete Gyula "Az orvos halála" (1963).

No comments:

Post a Comment