"Hiina muinasjutte"

"Hiina muinasjutte"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Kaarel Puskar.
Värvilised illustratsioonid: Ants Viidalepp.
Vinjetid: Erik Vaher.

Mäletan, et mulle meeldis lapsena väga 1954. a välja antud suureformaadiline kõvakaaneline lasteraamat "Hiina rahva muinasjutte" siin blogis juba korduvalt nimetatud illustraatori Nikolai Kotšergini piltidega. Sel oli ülimalt vägev kaanepilt! Milline lohe!!! (Siin kõrval on see internetist leituna näha.) Raamat ise on vist mitme põlvkonna poolt läbiloetuna olematusse haihtunud, igatahes ei leidnud ma seda oma järelejäänud ühikute hulgast enam üles. Aga võrreldes hilisemas elus nähtud rohkete hiina muinasjuturaamatutega on see mulle kustumatu mulje jätnud.

Kuid seekord kirjutan teisest raamatust.

1960. aasta "Hiina muinasjutte" sain lastelehe "Sädeme" toimetuselt kingituseks 1960. a ajakirjanduse päeval. Olin siis juba aastaid oma koolis "Sädeme" korrespondent olnud ja lastelehe toimetusel oli väga hea tava oma kirjasaatjatele raamatud kinkida.

Selleski raamatus olid vägevad lohed ja vaprad mehed, aga nii palju see mulle ei meeldinud kui eespool nimetatu. Ümbrispaberil öeldi, et käesolev muinasjutukogumik tutvustab "noortele lugejatele vana kultuuriga hiina rahva elu, tööarmastust ja tagasipõrkamatut visadust. Muinasjutte läbib sellele rahvale nii omane südamlik huumor ja suur elutarkus. nad toovad lähedale osakese kauge Hiina minevikust, tema loodusest ja rahva kommetest."

Avaloost "Muinasjutt esimesest jutuvestjast":

"Vürst võttis noorukil kätest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja lausus:
"Taevas on mulle teist korda poja kinkinud ja seekord ma temast lahti ei ütle. Sa oled pime, aga näed paremini kui nägija, kus on headus ja kus on kurjus. Minu silmad on veel teravad, ma näen saja sammu taha, sina aga võid südamega ära näha, mis sünnib Taevaaluse teises otsas. Võin nüüd rahulikult surra - mul on, kellele vürstkonna jätan."

Aga šošudõ kostis:
"Kunagi tulin ma metsloomade juurest ära, et inimesed mind päikesevalgust nägema õpetaksid. Päikest ma küll pole näinud. Aga sa ise ütlesid, et ma sinust, nägijast paremini näen. Ma liigun inimeste keskel, kuulan, mida nad kõnelevad, ja siis saab sellest muinasjutt, mis toob valgust nii mulle kui ka neile. Kui ma sinu kotta jään, siis muutun ma jälle pimedaks, kes midagi ei näe. Ära hoia mind kinni."
Vana vürst Lo Vang langetas pea.

Šošudõ läks ära. Lautot mängides ja muinasjutte vestes liikus ta Keskriigi teedel kuni surmatunnini."

Ühtekokku on raamatus üle 40 muinasjutu.

Tõlke aluseks on olnud: "Сказки старого Сюня", Leningrad 1957.