"Ühe härja elulugu"

Ernst Särgava-Peterson
"Ühe härja elulugu"
Raamatust "Teosed. Jutustused".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Erik Vaher.

Kui Eesti NSV rahvakirjaniku Ernst Särgava-Petersoni mitmetuhandepäine matuserongkäik 1958. a aprillis Tallinna kesklinnas Metsakalmistu poole suundus vaatasin selle möödumist Narva maanteel lastehaigla aknast. See oli lapsesilme jaoks tohutu rahvamass ja ma mõtlesin, et küll seda kirjameest ikka pidi austatama, kui teda nii hulgakesi ära saatma tuldi. Tema jutte ma teadsin, pika habemega vana mehe pilti raamatukaantelt ka.

Praeguseks on Särgava looming peaaegu unustatud, ma ise ei mäleta seda ka enam kuigi palju, aga tema jutustustekogu ja Mudila alevikust pajatavat pikemat jutustust, romaanimõõtu "Rahvavalgustajat" (1904) üle lehitsedes tuleb koolitundide jaoks loetu meelde.

"Ühe härja elulugu" on muidugi klassika, kui ka muu looming enam eriti suurepärasena ei näi. See ilmus jutustusteseeria "Paised" I andes ja on kirjutatud 1898. a.

Kui ma koolis käisin, rõhutati meile, et et härja elulugu on jutustuses süžeeks, mille kaudu paljastatakse külas valitsenud jõhkrat kurnamissüsteemi. Härg - see on õigupoolest talupojast tööloom, tööori. Nii oli seda jutustust käsitletud juba varsti pärast ilmumist ajalehes Sakala, nõnda käsitleti seda ka koolitundides.

Praegu lehitsedes hakkas mulle rohkem silma kirjutaja südamlikkus.

""Härja elulugu? Taga paremaks! nüüd ei ole neil muust kirjutada? See asi on enam kui inetu! Rumalatest loomadest kirjutavad nad! Nii kaugele alla on kirjanikkude maitsed langenud!"
Nõnda arvab ehk naaber, võib-olla ka mõni muu, kui ta selle raamatu pihku võtab.
Palun vabandada: ma pole kirjanik.
Mõlgub mul meeles aga ammust ajast ühe härja elulugu. Ta näib väga igapäevane olevat ja sellepärast ma temast just kirjutan; kirjanikud aga otsivad iseäralikke lugusid, et nendega lugejaid huvitada.
Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. Tutvustan teda siis oma jutu kangelasega.
Kirjukannu Eeva, keda meie nurga keeles lihtsalt "Iba" kutsuti, oli tema Uuemõisa härra käest toonud."

Härg kui kangelane, kui külapere unistus, kui parema elu sümbol, kelle üleskasvatamisest ja müügist loodeti tulu tõusvat. Pere oma armas Punu.

"Missugune taluinimene eestlane ei peaks loomi armastama, iseäranis veel lehmi ja hobuseid?! Hakka pisukesest karjapoisikesest peale ja lõpeta viimase vana inimesega majas, - loomi armastavad nad kõik. On küll mõni kuri inimene ka taluinimeste seas, kes loomi piinab, hobuseid peksab, neile pähe virutab, aga niisuguseid põlgavad teised väga.
Pange tähele, kuidas ema pisukese poisi või tüdruku karja saadab, kuidas talle pisukese vitsaraokese kätte annab ja kuidas ta ise eeskujuks muidu lehelise oksaga Mustikut või Päitsikut ajab enam sõnadega: "Viss, viss, kas näe, kas lähed, viss, metsa!" kui vitsaoksaga.
Jah, taluinimene eestlane armastab tõesti loomi; ta kasvab nende külge elu ja südamega. Ta ei põlga neid sugugi; külmal ajal toob ta oma lamba isegi tuppa sooja. Ta tooks suuremadki loomad sinna, aga ega need kõik ei mahu! Ja siis üteldakse: eestlane on must, elab loomadega ühes! Ah, et kõik inimesed nii mustad oleksid, et nad oma vendadest, kes nende pärast külmas ja nälja, hädas ja viletsuses, vaesuses ja haiguses on ja kes juba ammu pikisilmi jumala laste au ilmumist ootavad, umbes niigi palju lugu peaksid kui eestlased oma loomadest: neid tuppa sooja võtaksid, neid eneste sarnasteks peaksid! - Oh, oleks nii ropp terve maailm!"

1952. a ilmunud jutustustekogus on ühtekokku kaheksa jutustust, siia panen neist veel mõne illustratsiooni.

* Elupõline õpetaja, kelle kirjanikunimi oli Ernst Särgava-Peterson (29. apr 1868 - 12. aprill 1958), oli kirjanikuna kriitilise realismi esindaja.