„Imeflööt“

Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.

Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.

Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).