„Tiivasirutus“

Villem Gross
„Tiivasirutus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Homme saaks ühiskondlikult tundliku närviga kirjanik Villem Gross saja-aastaseks. Tema paljudest raamatutest on mulle kõige rohkem meelde jäänud jutustus „Tiivasirutus“ (1958) ja palju vastukaja tekitanud romaan „Müüa pooleliolev individuaalelumaja“ (1962). Mõlemaid lugesin nende ilmumisajal.

„Tiivasirutuse“ kinkis mulle mõned aastad vanem naabritüdruk Luule, kellele see raamat oli väga hinge läinud. „Tiivasirutus“ meeldis meile sellepärast, et kirjanik oli tabanud noorte elluastujate erilist hoogsust ja seda rohkete lootuste aega, mida tuntakse elus vaid korra, kui noorele inimesele näib, et kõik on alles ees ja võimalik.

Sisuliselt oli see jutustus meie vanemate põlvkonna noorusest. Selles suurel määral autobiograafilises teoses rääkis kirjanik Eesti keskkooliõpilaste saatuse kujunemisest 1939-1941. aastal. Valikutest ja teedest, mis mõne tegelase juba noorukina surma viisid, teistel aga läbi mitmesuguste raskuste, vaeva ja sõja eluga tagasi jõuda lasksid.

Tegelastele oli lihtne kaasa elada, nad jäid meelde. Teismelisena tundusid minust veidi vanemate koolilaste elu ja ettevõtmised põnevatena ja jutud esimesest armastusest hakkasid ka juba huvi tekitama. Nii olid Õie Heinaru, Heino Saalep, Henn ja Edna ning nende kaaslased mulle mõistetavad ja näisid tuttavatena. Ka meeldisid mulle Edgar Valteri illustratsioonid.

„Linn, sära tuledes ja oota veel! Tuleb aeg ja su nime ei nimetata ainult sellepärast, et siin asub raudteejaam, kalevivabrik ja linnus. Miks peaks kõlama imelikuna, kui kunagi aastate pärast kirjutatakse: siin õppis kuulus pianist Heinaru, siin sündis ja kasvas üles ajaloolane Saalep, kelle uurimused on toonud kasu inimkonnale.

On vaja tahta. Kui rumal ja vilets on öelda: niikuinii ei saa enam midagi teha. Miks ei saa? Kes ütles, et ei saa? Ainult mahajääjad, kes ei suuda võistelda, ütlevad nii, sest neid häirib kadedus ja pessimism. Ei mingit allavandumist elule!“

* Villem Gross(11. jaanuar 1922 – 6. aprill 2001) oli eesti kirjanik, kel tuli läbi elada Eestimaa murdeline saatus alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist kuni selle taastamiseni ja kes läbielatut suutis ka loomingus talletada.
 
Foto „Tiivasirutuse“ ümbriselt.