„Minu lapsepõlve põiktänavad“, „Kuidas metsa osteti“

 Esimest korda lugesin Juri Nagibinit tõenäoliselt 1959. aasta paiku, mil Loomingu Raamatukogus ilmus tema jutuvihik „Öine külaline“, aga ei mäleta sellest midagi. Kuid need kaks raamatut, millest siin postituses juttu tuleb, köitsid mind kohe oma ilmumisajal eriliselt heleda meeleoluga, kuigi see, millest neis kirjutatud, alati kuigi hele ja helge polnudki.

Juri Nagibin
„Minu lapsepõlve põiktänavad“
Eesti Raamat, Tallinn 1974.
Vene keelest tõlkinud Mare Lott.
Värsid vene keelest tõlkinud Kalju Kangur.
Kujundanud T. Leškina-Stankunova.

Kogumikus on 13 üsna lihtsalt kirjutatud elulähedast lugu, mille tegelased on täiesti tavalised inimesed, nende argielu, lootused ja ootused. Lühijutud olid kirjaniku lemmikžanr ja nende kirjutamist on ta käsitlenud ka oma esseedes. Sest nendega on nii, nagu ta kirjutab ühes oma jutus:

„Peab jätma mingi jälje nende hinge, kellega sind elu kokku viib.“

Oma jutustustes lapsepõlvest ja noorusest on Nagibin üsna mõtlik ja poeetiline, kõike katab mälestuste tuhmumatu sära.

„Jätsin poisid sinnapaika ning läksin kõige lühemat teed Soljanka ja Starosadski kaudu koju. Hiljem olen sageli mõelnud, miks mu meel pärast seda nii nukker oli sel ebatavalisel päeval, mil suudlesin tüdrukut, kandsin lippu ja sain teada, mida tähendab sõprus.“

Veel poeetilisemad ja romantilisemad on  Juri Nagibini kaks jutustust helilooja Pjotr Tšaikovskist ja tema  metseenist proua Nadežda von Meckist.

Juri Nagibin
„Kuidas metsa osteti“
Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Vene keelest tõlkinud Merike Rõtova.
Kujundanud Peeter Ulas.

Ühtlasi on jutustused „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ väga harmoonilised ja mõistatuslikud. Oli see suur armastus, harjunud kiindumus, kõikelubav vastastikune sümpaatia või midagi muud, mis heliloojat ja tema metseeni ning küllap ka muusat sidus? Kas nad olid selles suhtes õnnelikud või õnnetud või oli see lihtsalt pelk rahaline side?

Nad justkui saavutasid tänu teineteisele selles seoses – Helilooja ja tema Daam – palju, kuid ei jõudnud kuhugile. Ja need mõlemad lood, mida Nagibin jutustab, on imeilusad ja kultuurilooliselt olulised. Sellistena on need jõudnud ka paljude teatrite lavale.

„Nadežda Filaretovna mõtles mitmeidki kordi, küll põlglikult oma kuivi huuli kõverdades, et Pjotr Iljitšile võlgneb ta tänu selle eest, et ta maine elu ainult füüsilisega ei piirdu, vaid et ta ka ajalukku püsima jääb, ja seal loovad jõudeolijad valelegendi inimestest, kes pole teineteist m i t t e  k u n a g i näinud, ja kannavad tingimata Tšaikovski arvele kogu selle omamoodi ainulaadse kokkuleppe – sõbrustada ilma kokku saamata – millest nad nii vankumatult kinni on pidanud. Jah, selline oli olnud Pjotr Iljitši tingimus, kuid see oli vastanud ka tema kavatsustele.“

* Juri Nagibin  (3. aprill 1920 – 17. juuni 1994) oli nõukogude kirjanik, dramaturg ja stsenarist. Tema stsenaariumide järgi loodud filmidest on tuntud „Tšaikovski“ (1969, rež Igor Talankin), „Punane telk“ (1969; Umberto Nobile ekspeditsioonist Põhjapoolusele), Nõukogude-Jaapani ühisfilm „Dersu Uzala“ filmimeister Akira Kurosawalt (Oscar 1976) jpt.
Juri Nagibini foto on internetist. >>>

Юрий Нагибин „Переулки моего детства. Сборник рассказов“ (1971);
„Как был куплен лес“, „Когда погас фейерверк“ – повести (1972, 1974).