"Tee ellu"

Frida Vigdorova
"Tee ellu"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Tõlkinud Jaan Rummo.
Illustreerinud Silvi Väljal.

See raamat, kuigi teise autori kirjutatud, on oma sisu poolest otse seotud Anton Makarenko "Pedagoogilise poeemiga". Vigdorova ütleb oma saatesõnas, et tahab jutustada "Pedagoogilise poeemi" ühe kangelase, Semjon Karabanovi elust ja tööst:

"Nagu ta õpetajagi, pühendus Karabanov laste kasvatamisele.
Mul oli soov jutustada Anton Semjonovitš Makarenkost tema õpilase, tema töö jätkaja suu kaudu - inimese suu kaudu, kel on õigus kõnelda mitte ainult Makarenko pedagoogilistest vaadetest, vaid ka tema elavast inimpalgest."

Tegelikus elus oli Karabanovi nimi Kalabalin. Ta oli üks esimesi Gorki-nim koloonia kasvandikke. Algul tahtis ta saada agronoomiks, kuid pärast töölisfakulteedi lõpetamist otsustas asuda tööle koloonia kasvatajana. Makarenko oli selle valiku üle muidugi väga rõõmus.

Karabanovist sai  raskestikasvatatavate laste kodu juhataja Berjozovaja Poljanas Leningradi lähistel. Juba esimesel tööpäeval korraldavad poisid talle katsumuse: hommikuse rivistuse ajal lastakse lahti tige härg. Kui see Karabanovit ründab, ei käitu too loomaga kuigi leebelt, sest talle meenub, kuidas ta karjapoisina mõisniku tigedat härga oli ohjeldanud. Osa lastekodu kasvandikest võtab uue juhataja omaks, osa jääb äraootavale seisukohale, aga on ka päris vastakaid.

Raamat ongi sellest, kuidas Karabanov koos teiste kasvatajatega saavutab poiste usalduse, aga ka tema elu kõige suuremast tragöödiast, kui üks uus kasvandik tapab ta väikese poja.

"Lastekodus oli kõik nii nagu alati ning poisid ja kasvatajad püüdsid teha, et midagi ei muutuks, et kõik läheks endistviisi. Ainult kõik oli nagu vaiksem, summutatud. Mitte ainult seepärast, et haletseti mind ja Galjat, ei, Kostik oli olnud kõigile kallis, kõik armastasid teda. Ja keegi ei suutnud sellega leppida, mis oli juhtunud.
 
Kord poisikese kalmule lähenedes kuulsin ma hääli ja siis nägin ka poisse - nad seadsid üles tara. Nad töötasid ilma tavalise kärata, vahetades ainult mõne sõna.
"Kaeva sügavamalt! On vaja panna tihedamalt..."
Vaikus. Siis Koroli hääl:
"Istutame vahtra. Ta armastas vahtrat. Rääkis: kui ilusad lehed...""

See kõik on kirja pandud Vigdorovale omase soravuse ja südamlikkusega ning paneb lugeja kaasa elama. Ühtlasi kirjutab ta palju tolleaegse pedagoogika meetodeist ja põhimõtetest. Kooli- ja kasvatusteema on Vigdorovale ammu enne selle raamatu kirjutamist oluline, siingi blogis on olnud juttu tema 1949. a kirjutatud raamatust "Meie klass".

"Tee ellu" on tegelikult triloogia esimene raamat, millele järgnesid "Tšernigovka" ja "See on mu kodu" (1961). Kaht viimast minu teada pole eesti keeles ilmunud. Kõigi nende peategelane on Semjon Karabanov, sisuks aga tema areng pedagoogina ja kasvatajana, kes suudab raskestikasvatatavatest noorukitest kujundada tööka ja asjaliku noortekollektiivi.

Фрида Вигдорова "Дорога в жизнь" 1954

Vaata ka:
"Pedagoogiline poeem"
"Lipud tornidel"
"Minu klass"

 EDIT: Seda teksti olen kasutanud artikli "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht, 4. märts 2016) kirjutamisel. Vt http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/