"Sind ei unusta ma iial ära..."

21. mail oli sel blogil väike tähtpäev - "Tütarlaps linnast" sai aastaseks.

* * *

Hulk aega pole ma siia pannud luuletusi. Seekord siis üks, mis võiks sobida neile, kelle lapsepõlv ja kooliaeg hakkab lõppema.

“SIND EI UNUSTA MA IIAL ÄRA...”

Juta Kaidla

Lapsepõlvesõprus - see on imeline -

vahel võib ta sootuks ununeda,

aga teinekord ka lahusolemine

muuta selles midagi ei saa.

Vanas pargis, vanas mängupaigas

suureks kasvanud on noored puud.

Sada korda sinu kurnikaigas

sääl mu nukuaeda veerenud.

Aeg käis kõigest üle ja ta teele

jäid me kodumajast varemed.

Kus sa olid? Pole enam meeles,

kas käis mõte siis su järele.

Nüüd kui sulgunud on lapsepõlvevärav,

nukumäng on kauge mälestus -

"...sind ei unusta ma iial ära..."

leidsin värsikese vanas salmikus.

Suured nurgelised kirjatähed,

tintki aastaist juba tuhmunud.

Minevik nüüd äkki oli lähem. -

süda, nagu oleks ehmunud....

"Sind ei unusta ma iial ära..."

Tühi laulurida polnud see.

"Sind ei unusta ma iial ära"

äratas vist nüüd su südame.

/Almanahh "Võitlev sõna" IV, 1957./

Juta Kaidla (25. veebr 1923 - 9. mai 1968) oli luuletaja ja lastekirjanik, kellelt on ilmunud kaheksa raamatut, viis neist on värsivihikud lastele, neist omakorda  tuntuim värssmuinasjutt "Laanerahva talvepidu" (1956).

Tema kaasaegsed Heljo Rammo, Oskar Kruus jt on meenutanud, et luuletusi kirjutas ta mitmes kirjandusringis ja 1949. a moodustatud noorte autorite koondises. Viimane andis välja koguteose "Võitlev sõna", millest hiljem kujunesid almanahhid. Kuigi nende almanahhide pealkiri oli n-ö ideoloogiliselt võitlev, leidus neis palju niisugust luulet, mis ei aegu koos ajaga.

Mäletan, et meilgi oli kodus neist mõni ja mis puudusid, neid sai raamatukogust laenutatud. Sealt, neljandast almanahhist (1957), mulle see armas luuletus silma hakkaski ja meelde jäi. Peaaegu täienisti ja nüüd võib öelda, et alatiseks.
Foto: Eesti kirjanduse biograafiline leksikon, 1975.