29/06/2013

"Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte"


H. Chr. Andersen
"Inetu pardipoeg
ja teisi muinasjutte"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Tõlkinud /vene keelest/ A. Kabral.
Illustreerinud E. Vaher ja H. Mitt.

Kas see oli esimene raamat, millega Suur Muinasjutuvestja mu ellu tuli, et sellesse jäädagi, seda ma enam ei mäleta. Tundub, et "Kindlameelne tinasõdur" ja "Ööbik" olid mul väiksemate vihikukestena olemas ka varem, kui see muinasjutuvalimik 1953. aastal Näärivana kotis minuni jõudis. Lisaks nimetatutele on selles ka "Tuleraud", "Kuninga uued rõivad", "Metsluiged" ja "Inetu pardipoeg".

Anderseni loen meelsasti ikka ja jälle. Aga väga palju aastaid oligi mul endal ainult see väike kogumik.

1966. a hakkasid mulle meeldima Konstantin Paustovski Anderseni-põhised poeetilised jutustused, eriti "Õine postitõld" Anderseni teekonnast Veneetsiast Veronasse. Siinne tsitaat ongi Paustovski jutustusest, kuigi mitte veetlevate daamidega koos tehtud tõllasõidu kohta:

"Tõsi küll, kui Christian Andersen sellesse võõrastemajja elama asus, siis oli tinast tindipotis veel veidike tinti. Ta hakkas sellega muinasjuttu kirjutama. kuid iga tunniga muutus muinasjutt silmanähtavalt kahvatumaks, sest Andersen lisas mitu korda tindile vett juurde. Nii ei õnnestunudki tal muinasjuttu lõpetada - selle lõbus lõpp jäi tindipoti põhja."
(Konstantin Paustovski "Valitud teosed", Eesti Raamat, 1966.) 

1973. aastal sain jutuvestja elulooraamatu - I. Muravjova "Andersen" Eesti Raamatu biograafilisest sarjast. See enam minu jaoks uut teavet ei sisaldanud, sest olin selleks ajaks Anderseni kohta palju lugenud, kogudes kildhaaval kokku selle, mille praegu võib internetist eri allikatest ühe klõpsuga kätte saada. Aga tol ajal ju polnud internetti veel isegi mitte muinasjuttudes.

Veidi varem olin ühel oma tööreisil Moldaaviasse saanud tollases Kišinjovis täiesti juhuslikult Anderseni muinasjuttude ja lugude hästi mahuka kaheköitelise venekeelse väljaande õnnelikuks omanikuks - see rõõmustas mind tohutult, kuigi selle trükikvaliteet polnud suurem asi. Aga sisu oli kuldaväärt!

Alles palju hiljem jõudsid mu kogusse Eestis ilmunud kogumikud "Väike merineitsi" ja "Lumikelluke". "Ei osanud ma seesugusest õnnest unistadagi, kui olin alles Inetu pardipoeg!"

Aga see Näärivana toodud kuue muinasjutuga raamat tundub endiselt täiesti erilisena ning selle illustratsioonid on meelde sööbinud. Neid pole suutnud tumestada ka kõikvõimalik multi-kulti.

28/06/2013

"Meie mängud"


"Meie mängud"
Koostanud Laine Kurai.

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Illustreerinud E. Vaher.

Täna on ilus ilm. Selle blogipostituse lugemise asemel minge parem õue. Muidugi siis, kui te just tööpostil pole. Ja kui teil on lapsed, siis võtke nad kaasa ja õpetage mängima. Just nimelt mängima, mitte õues igavlema ja ootama, millal tuppa mõne arvutimängu juurde tagasi saaks.

"Meie mängud" oli üks imehea raamat kooliealiste nooremale ja keskmisele astmele. Väike, hästi käepärane käsiraamat, mis sisaldas mänge suveks õues ja talveks koolisaalis, mänge vees, avaral maastikul, jääl ja lumes; atraktsioone ja rahvuslikke mänge ning mitmesuguseid vaiksemaid mõtlemaärgitavaid mänge. Selle raamatu abil said huvitava sisu nii mitmesugused pioneerikoondused kui ka lihtsalt mängukaaslastega koos õuesolekud. Kui palju on selles juba ainuüksi pallimänge!

Kunagi polnud igav. Ka toas mitte. Mulle kui loomu poolest siiski mitte eriti võistlema kippuvale lapsele olid kõige põnevamad just vaiksed mängud, igasugused loendamised, sõnadeseadmised, mõistatamised, äraarvamised ja muu selline ajusid liigutav.

Tagasivaatena võib öelda, et sellel suurest lugemisest ja kasutamisest üsna ära kulunud raamatukesel oli ja on vähemasti kaks tähtsat funktsiooni. Esimene neist just see, et kunagi polnud igav ning selle abil on mitu põlvkonda lapsi mängulustida saanud. Teine aga see, et niisugusest raamatukesest näeb, missuguseid nüüdseks ununema kippuvaid mänge kunagi mängiti, kui rikkalik oli mängudest laste elu ja tegevus.


Tuletan meelde, et piltidele klõpsates saab neid paremini näha ja tekste ka lugeda.

25/06/2013

"Avignoni armastajad"


"Avignoni armastajad"
Elsa Triolet

"Loomingu Raamatukogu" nr 12, 1957.
Prantsuse keelest tõlkinud Aino Gross.

Kütkestav masinakirjutaja Juliette Noël, kelle loomupärast elegantsi Triolet kohe jutustuse alguses kirjeldab, mõjus kaasahaarava tegelaskujuna, kes väärinuks kaunist elu, aga valis midagi hoopis teistsugust.

"Mis aeg see niisugune on, et Juliette ei saa unistada armastusest, vaid hulgub lumistel teedel?
Leegid olid alanenud, sinakaks tõmbunud, halgudel oli veel halgude kuju, kuid nad näisid läbipaistvate anumatena täis vedelat tuld. Juliette lükkas neid ahjuroobiga ja kutsus esile kauni ilutulestiku. Varem kartis Juliette õhtul üksi koju jääda, ja seda Pariisis, suures, elanikest tulvil majas. Pisike hiir pani ta minestama. Nii see on - kui tal oli võimalik, siis kartis ta, tundis külma ja väsimust. Aga kui ei olnud valida, siis... Kas 1942. aastal oli valida? Kaminasse oli jäänud vaid kuldne sütekuhi. Pidi magama heitma, enne kui hakkab taas külm."

Ma ei hakka üle jutustama lausa detailideni kirjeldatud Juliette'i teekondi Prantsusmaa külades ja väikelinnades; tema hindamatut abi vastupanuliikumisest osavõtjatele ja usku, et kui kaalul on inimelud, siis tuleb nende päästmiseks anda oma panus; tema kinnivõtmist ja põgenemist, kohtumiste mitmekesisust ja üksinduse kurbust...

Ja need Prantsusmaa paigad, mille kirjeldused ses õhukeses raamatus lausa lummavad isegi siis, kui mõni linn, mõni koht Juliette'ile üldse ei meeldi.

"Armastan rääkida linnast siis, kui olen juba temast lahkunud, kui ma ei saa enam pilgu läbi teda talletada mälusoppidesse. Tahan temast rääkida vabalt, kujutada teda sellisena, nagu ta mulle näib, lahutatuna minust ajas ja ruumis, sellisena, nagu ta paistab minu mälestuste kujutluspeeglis. Avignon, mille kõrged müürid sirutuvad taeva poole... Minu südames ja silmade ees seisab ta tohutu harfina, mis oma helehallist kivist pjedestaalilt ulatub puutuma taevavõlvi. Avignoni hirmus tuul kihutab majade vahel ja mulle tundub nagu kuuleksin kuulmatuid ebakõlalisi akorde..."

Aga armastus? Kas saakski ümber jutustada tunnet, mille alguseks on unistus ja mille lõpus on jälle vaid unistus, aga vahepeal on olnud sõnad: "Jumal, õnnista armastust, mida ma tunnen selle naise vastu!"

Jah, "unistada Juliette oskas".

* Elsa Triolet-Aragon (Ella Kagan, 24. sept 1896 - 16. juuli 1970) sündis Moskvas, asus 1919. a elama Prantsusmaale. Tema esimesed teosed olid kirjutatud vene keeles, kuid 1938. aastast hakkas ta kirjutama prantsuse keeles.  Lilja Briki noorema õena oli ta Moskvas kokku puutunud Vladimir Majakovskiga, 1939. a kirjutas ta  vene poeedist mälestused, mis osutusid prantsuse lugejate seas väga menukaks.
Koos kirjanikust abikaasa Louis Aragoniga osales Elsa Triolet Teise maailmasõja aegses prantsuse patriootide vastupanuliikumises. Laurent Daniel'i varjunime all ilmus tema jutustus "Avignoni armastajad" (1943). 1944. aastal pärjati tema jutustuste kogu "Le premier accroc coûte 200 Francs" Goncourt'i auhinnaga.
Eesti lugejatele on väga meeldinud ka Elsa Triolet' "Roosid järelmaksuga" (1959, e. k 1962 ja 2004).

Elsa Triolet "Les Amants d'Avignon" (1943). 

24/06/2013

"Rahvavanema lapsed"


Hindrek Rikand
"Rahvavanema lapsed"

Looduse Lasteraamat nr 19, Tartu, 1935.
Illustreerinud Richard Kivit.

Kui keegi peaks tahtma muinasjutulisel jaanipäeval raamatut lugeda, siis võiks selleks sobida rahvusromantiline kunstmuinasjuttude kogu "Rahvavanema lapsed". Minu eksemplar on lagunenud, mitu põlvkonda üle elanud, aga toona tehti raamatuid paksule paberile selge kirja ja piltidega, et kestaks kauem, nii et lugeda saab seda hästi.

Sisaldab muinaslugusid "Rahvavanema lapsed", "Helmik", "Püha mardikas", "Vaenelaps, kiisu ja pärlikee". "Helmik" meeldis mulle kõige rohkem. Aga ma ei hakka siin Hindrek Rikandi tekste ümber jutustama, sest need ilmusid uuesti 2004. aastal, vaid lasen kõnelda piltidel koos nende juurde kuuluvate tsitaatidega - nii näeb ka, kui tekstitäpsed olid toonased illustratsioonid.

"Ning juba ta läkski, tuulispea keerisest kantuna. /---/ "Ii-ha-haa, õh-õh-õh, uhuu, vahuu!" naeris ta tigeda rõõmuga, "oodake aga, kuni ma seitsme kuningriigi nõiaks saan, siis peavad mu jälgedes aina varemed ja risu-rämps lamama. Katused, häh, need lennutan ma siis nagu kuusekoored poole penikoorma kaugusele. vaat siis te alles näete väge, mis ikka vägi on! Ii-ha-haa, õh-õh-õh. Oodake aga oodake! kääks-prääks-tsäuhh!""


"Plikal juhtus parajasti kivi käes olema, ta võttis seisangu, keerutas käega, ja nagu lingust paisatuna lendas kivi kullile pihta. rabeldes kukkus see maha, kuna väike linnuke peagi Sale silmist kadus. Plikal oli ülihea meel, et tal õnnestus linnukest surmasuust päästa."


"Tütarlaps läks kitsetalle juurde ja sõnas: "Kitseke, kitseke, habemega lapsuke, luba mulle oma seljast paar naelakest villa."
"Küll, küll," mökitas kitseke, "kui külvad mu lauta ristikheina, mis igal ööl uuesti kasvab, kui ma ta päeval ära näsin."



"Ta tõesti ei lasknud end sinna oma tohutus tõllas vedada, vaid keksis kergel kõnnakul tänavaid mööda nagu mõni kümneaastane poisike, kuna tüdruk temaga vaevalt sammu suutis pidada. Vastutulijail, kes toda põrakat pärani silmil vahtisid, oli tegemist, kuidas temast mööda pääseda."


* Hindrek Rikand (22. dets 1874 – 27. aprill 1940) oli pärit Võrumaalt. Ta oli Eesti Posti esimene juht, korraldas äsjaloodud riigi postmarkide trükkimise. Huvitav on seegi, et ta tõi eesti keelde sõna „rahvusringhääling“. Ta on kirjutanud mitu teksti lastele. 1935. aastal sai tema "Rahvavanema lapsed" kirjastuse "Loodus" lastekirjanduse võistlusel teise preemia. Jüri Parijõgi nimetas seda kümnendi parimaks kunstmuinasjuturaamatuks. (Andmed Võrumaa Keskraamatukogu kodulehelt.)

* Richard Kivit (12. märts 1888 – 11. märts 1981) sündis Tartus ja sai oma esimese kunstihariduse R. J. von zur Mühleni juures Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel, hiljem suundus Saksamaale, kus töötas kirjastuse Herba & Schneider illustraatorina. 
Richard Kiviti piltidega lasteraamatutest oli mu suur lemmik "Viisk,  põis ja õlekõrs" (1937, 1943), mida mul küll enam alles pole, aga mille internetist leidsin.
E-Kunstisalongi kodulehelt leidsin Kiviti akvarelli "Poiss raamatuga" (1920-1930ndad) repro, mis oma teema poolest sobib hästi siinset tütarlapselikku blogi tasakaalustama. Loodetavasti kunstisalong ei pahanda, et selle siia kunstniku tutvustuse juurde lisan.

21/06/2013

"Pime muusik"


V. G. Korolenko
"Pime muusik"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960.
Tõlkinud J. Tamm.
Illustreerinud E. Maisaar.

Esimest korda lugesin seda raamatut pehmes köites ja veidi teistsuguse pealkirjaga: "Pime moosekant", Ilukirjandus ja Kunst, 1948. Selle esimesena loetu oli tõlkinud Mart Lepik, kujundanud Richard Kaljo. Aga päriselt endale sain just 1960. aasta väljaande.

Korolenko jutustus, mida ta ise etüüdiks nimetas, on  jõukas perekonnas sündinud pimedast lapsest, kelle vanemate kurbus ja armastus on nii suur, et nad vajavad poisi onu, rahutu meelelaadiga invaliidi abi.

"Pimeda poisikese olemasolu majas andis ajapikka sandiks jäänud sõjamehe tegevusihksale mõttele märkamatult teise suuna. Too istus ikka niisama tundide kaupa ja pahvis piipu, kuid endise sügava tuima valulikkuse asemel oli ta pilgul nüüd huvitatud vaatleja mõtlik ilme..."

Kirjeldused lapse arengust, uute häälte sissetungimisest tema juba harjunuks saanud maailma, nendega taas harjumine, vastuvõtlikkuse areng - kõik see on Korolenkol suurepäraselt õnnestunud. Poiss hakkab käima tallipoiss Johhimi vilepilli kuulamas, hakkab ka ise mängima, helide maailma tundma õppima. Tasapisi suunab ema ta huvi klaverimängule. Aga sellega kaasneb järjest tugevnev kiindumus rahvalaulude meloodiate vastu. Jutustuse tegelaskujude hulka ilmub tütarlaps ja sestsaati on "Pime muusik" juba ka kaunis armastuslugu...

"On inimesi, kes loomu poolest on otsekui ette määratud armastuse vaikseks vägiteoks koos kurbuse ja murega, inimesi, kellele muretsemised võõra häda pärast moodustavad loomuliku õhkkonna, orgaanilise vajaduse. Loodus on juba varakult andnud neile rahuliku meele, milleta pole mõeldav elu argipäevane vägitegu, on ettenägelikult kärpinud nende isiklikke tundepuhanguid, isikliku elu nõudeid..."

Kuid eelkõige on see etüüd oma tee, oma valguse otsingust, millele traagilisi noote lisab kohtumine teise pimedaga, kloostri õela kellalööjaga, kelle sarnaseks kibestunuks peategelane kardab muutuda. Onu viib ta pimedate kerjuste juurde.

"Talle sai täiuslikult omaseks pimedate laul ja päev päeva järgi vaibusid selle vägeva mere kohades sügavas ta hingepõhjas üha enam isiklikud tungid võimatu saavutamiseks..."

Kuid sel hetkel, kui talle teatatakse, et ta laps sündis nägijana, näeb ka pime - korraks... Hiljem saab temast muusik, kelle andest ja elukäigust räägib publik imelugusid.

Vladimir Korolenko ise on öelnud, et tema etüüdi teemaks on instinktiivne, orgaaniline tung valguse poole, hingeline kriis ja selle lahenemine. Ning seda kõike on ta osanud kirjeldada väga kirglikult. Tegemist on teosega, mida pidasin väga heaks lapsepõlves ja pean ka praegu.

* Vladimir Korolenko (27. juuli 1853 - 25. detsember 1921) oli ukraina ja vene kirjanik (õigupoolest kirjanik, keda nii ukrainlased kui ka venelased on pidanud enda omaks). Eesti keelde on tõlgitud lisaks "Pimedale muusikule" ka "Siberi jutustused", "Pilvisel päeval", "Maa-aluse lapsed", "Umbkeelsena võõrsil" jm, mis mu lapsepõlve ja noorusaastate lugemisvara ilmestasid.

Tihti tsiteeritakse Korolenko kuulsat ütlust: "Inimene on loodud õnne jaoks nagu lind lendamiseks", kuid jäetakse ära selle lõpp: "... aga õnn ei ole alati loodud tema jaoks."

Владимир Короленко "Слепой музыкант" (1886-1898).

19/06/2013

Vahepala: sõjaeelsetest lasteraamatutest ja Ülevalttädist


Tundub, et ilmast ilma on arvatud, et tüdrukud loevad rohkem kui poisid. Igatahes oli nii kirjastuse Loodus (1920-1940) raamatusarja "Looduse lasteraamat" kui ka väiksematele mõeldud lugemisvara "Targad tähed" tunnuspildil lugev tütarlaps.

Minul endal neid sõjaeelseid raamatuid palju polnud. "Looduse lasteraamatu" sarjast vaid "Rahvavanema lapsed", "Tarkadest tähtedest" "Ahvenapoiss Sulev" ja "Metsatalu vahvad loomad". Aga lugeda sain neid ning "Looduse kuldraamatu" sarjas ilmunud põnevaid köiteid Ülevalttädi juures (nii kutsusin majanaabrit). Tal oli neid raamatuid väga palju ja mina muudkui neelasin neid. Ülevalttädi juures sai minust tehtud ka see akvarell, mis siinset blogi ilmestab, joonistajaks Ülevalttädi tütar, hilisem tuntud moekunstnik ja ERKI õppejõud.

Erilise rõõmuga lugesin (vist küll juba veidi suuremana) Ülevalttädi juures Kirjastusühisuse Rahvaülikool punasekaanelisi noorteraamatuid sarjast "Minu raamat". Neist väga paljud on nüüdseks mitu korda uuesti ilmunud, aga mul ikkagi meeles sellest esmakordsest lugemisest.

Vaatasin nüüd üle toona neis sarjades ilmunud teoste loetelud ja panin enda jaoks kirja, mida ma siis noil ammustel aegadel lugesin.

"Targad tähed" (1938-1939 ilmus 15 raamatut). Mina mäletan neist mingil määral järgmisi:

E. Laidsaar "Kapten Tuks" (1938).
J. Selg "Ahvenapoiss Sulev" (1939).
L. Tigane "Metsatalu vahvad loomad" (1938).
E. Ramla "Jänesepoeg, kes luuletas" (1938).
M. Sillaots "Trips, Traps ja Trull saavad sõbra" (1938).
M. de Cervantes Saavedra "Don Quijote" (1938), lühendatud lasteväljaanne.

"Looduse lasteraamat" (1935-1936 ilmus 35 raamatut). Neid ei lugenud ma Ülevalttädi juures kuigi palju.

G. Bürger "Münchhauseni seiklusi" (1935).
I. Truupõld "Rohelise Päikese Maa" (1936).
H. Rikand "Rahvavanema lapsed" (1935).
"Lugu kolmest põrsast" (1936).
Vist oli veel midagi, kuid tundub, et juba hiljem raamatukogust võetuna ja loetuna.

"Minu raamat"

Daniel Defoe "Robinson Crusoe't" (1936, sarjas nr 1) ja Harriet Beecher Stowe "Onu Tomi onnikest" (1936, nr 3) lehitsesin Ülevalttädi juures niisama. Olin veel liiga laps, nende raamatute pildid hirmutasid mind. Muidugi said need veidi hiljem ka läbi loetud.

Frances Hodgson Burnetti "Väike lord Fauntleroy" (1937, sarjas nr 4) - lugu väikesest heasüdamlikust ja sõbralikust ameerika poisist, kes ootamatult saab oma Inglismaal elava põlisaadlikust vanaisa, tõreda loomuga lossihärra pärijaks. Tänapäeva mõistes haledalt sentimentaalne lugu, aga väga tugevate headuse sugemetega.

Sarja 5. ja 6. raamat olid Mark Twainilt: "Tom Sawyeri imelikud juhtumused" ja "Prints ja kerjus" (mõlemad 1937). Hiljem sain need mõlemad ka endale. Esmasel lugemisel meeldis "Prints ja kerjus" rohkem kui Tomi juhtumused, hiljem on Tomi ja Huck Finni seiklused mõjule pääsenud.

Robert Louis Stevensoni  "Röövitud poiss" (1938, nr 7). Ei mäleta sellest midagi, eks see üks poisteraamat oli. 17-aastane poiss, keda onu laseb röövida laevale. Seal areneb tal võitlus koos tundmatu aadlimehega meeskonna vastu. Laev hukkub ja nüüd kistakse ta põnevaisse seiklustesse. Tagantjärele tundub olevat väga sarnane "Aarete saarele".

Jean Websteri "Pikakoivaline isa" (1938, nr 8) oli läbi ja lõhki tüdrukute raamat, Judy kirjad mr Smithile, armastuse kujunemise lugu. Aga palju rohkem meeldis mulle nimekirja järgmine:

Louisa May Alcott "Väikesed naised" (1938, nr 9), mitme kordustrüki ja samanimelise filmi läbi kõikidele tuttav raamat. Südamlik, hea.

Louisa May Alcotti "Väikesed mehed" (1938, nr 10) kuulus lahutamatult eelmise juurde, aga tuleb tunnistada, et väikesed naised meeldisid mulle hoopis enam.

Lucy Maud Montgomery "Punapäine Anne" (1939, nr 11) on nüüd tuntud "Roheliste viilkatuste Annena", aga minul on ikka meeles too esmalugemise kogemus. Vahva raamat, tore tüdruk.

Henryk Sienkiewiczi "Läbi mustade maa" (1939, nr 12) õe ja venna põnevad seiklused põgenemisteel läbi mustade maa pakkusid mulle koos lapsepõlve mängukaaslastega palju ainestikku mitmesugusteks põgenemis- ja tagaajamismängudeks, aga erilist kõlapinda see raamat minus ei leidnud.

17/06/2013

"Jutustus Zojast ja Šurast"


Ljubov Kosmodemjanskaja
"Jutustus Zojast ja Šurast"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud M. Prääts.

Sain selle raamatu kingituseks oma kuuendaks sünnipäevaks ja lugesin kohe ka läbi. Kui palju ma selle tõsidusest tol esimesel lugemisel aru sain, seda ei oska ma tagantjärele öelda, aga sõja kohta olin palju kuulnud, Zojale elasin tookord lapselikult kaasa ja mul oli temast väga kahju.

Praegu tavatsetakse seda nõukaaegseks koleraamatuks nimetada. Sõda ongi kole asi. Ja lapsed ning noored sõjas, nende ärakasutamine ja hukk sõja nimel on samuti kole asi. Zojal on veel eriti halvasti läinud, aga sellest veidi hiljem.

Mõne aasta pärast, 16aastasena, kirjutasin sellest raamatust välja mõned Zoja mõtted üldvihikusse, mis mul praegugi alles. (Ka tema lugemispäevik raamatutest välja kirjutatud tsitaatidega, mis ema jutustuses olid ära toodud,  huvitas mind väga.)

"Mõõdukas enesearmastus on hea - liigne halb!"
"Kui ma ei pea inimesest lugu, ei saa ma teda ka armastada."
"Sõimad end tühjaks - ja ei saa sa ise targemaks ega tee teisi paremaks."
"Kunstniku kõige väärtuslikumaks omaduseks on süda."
"Sõprus - see tähendab jagada kõike, kõike! Omada ühiseid mõtteid, ühiseid kavatsusi. Jagada rõõmu ja muret. Mulle tundub, raamatutes kirjutatakse ebaõigesti, et sõpradeks saavad ainult vastandlikkude iseloomudega inimesed. See pole tõsi: mida enam ühist, seda parem. Ma tahaksin, et mul oleks niisugune sõber, kellele ma võiksin usaldada kõik."
"Elus kujuneb kõik suur ja hea väikesest ja märkamatust!"


Üsna samasugused mõtted kui need, mida me kõik aeg-ajalt mõlgutame. Zoja oligi üsna samasugune tüdruk, nagu kõik tüdrukud enne ja pärast teda. Ja Šura poiss nagu kõik teisedki. Just sellepärast oli lugejatel nendega kerge samastuda, mida taipas hästi tollane nõukogude propagandamasin seda raamatut, oma lapsed sõjas kaotanud ema jutustust võimendades.

"Selle raamatu kirjutamine oli mulle niihästi rõõmuks kui ka valuks. Ma meenutasin möödunut - ja mulle näis, et ma uuesti kiigutan väikese Zoja hälli, uuesti hoian kätel kolmeaastast Šurat, uuesti näen neid koos, oma lapsi - elusaina, täis lootust. Kuid mida vähem jääb jutustada, seda rängem on mul, seda nähtavamalt lähedane on vältimatu lõpp, seda raskem on mul leida vajalikke sõnu..."

Koleraamatuks ma seda ei pea. Tänapäevamõistes on tegemist elulooraamatuga. Ainult et lõpp on väga-väga traagiline. Zoja käekäiku on hilisematel aastatel nii üles kiidetud kui ka maani maha tehtud. On kaheldud selles, kas ta üldse oli olemas või sooritas tema teo keegi teine; kas ta käitus "põletatud maa" taktikat ellu viies õigesti; kas ta oli väärt kangelase nimetust; kas tegemist ei olnud lihtsalt skisofreenikuga jne, jne.

1946. aastal ilmus eesti keeles mõned aastad varem kirjutatud Margarita Aligeri poeem "Zoja" , millest mul on meeles read: "Parv hanesid halle / siis lähenes talle..." Sinna kuhugi, halli haneparve sekka, Zoja minu jaoks ära kaduski...

Aga Zoja ja Šura kodukülas Ossinovõje Gais, kus nende esiisad olid vaimulikud, kes kandsid kahe Vene pühaku nimest tuletatud perekonnanime Kosmodemjanski (Kuzma/Kosma ja Demjan), olevat kommunistlikest noortest õele-vennale püstitatud mälestussammas, kus neid kujutatakse inglitena. Sealse rahva jaoks on nad paljukannatanud märtrid ja pühakud.

Л. Космодемьянская "Повесть о Зое и Шуре" (1951).

14/06/2013

"Punamütsike"


Jakob ja Wilhelm Grimm
"Punamütsike"

Eesti Kirjastus, Tallinn, 1943.
Tõlkinud Lea Nurkse.
Illustreerinud Uno Martin.

Muinasjuttude lainel jätkan. Ei hakka kõigile tuttavat Punamütsikese-lugu ümber jutustama, panen vaid mõned pildid.




Illustratsioonid ei ole vales järjestuses. Teadupärast on vendade Grimmide "Punamütsikesel" kaks lõppu. Üks, traditsiooniline, sellest, kuidas hunt vanaema nahka pistis, jahimees hundil naha maha tõmbas ja vanaema kosus jällegi. Punamütsike aga mõtles, et "eluilmaski ära taha enam üksinda teelt kõrvale metsa jooksta, kui ema selle sulle on ära keelanud." 

Teises lõpus aga tuleb veel teine hunt ja tahab Punamütsikest eksitada, kui seda aga ei juhtu, siis läheb vanaema ja Punamütsikese uksele koputama, hüppab katusele ja jääb ootama, kuni Punamütsike koju hakkab minema, et teda siis ära süüa. Kaval vanaema aga meelitab hundi vorstilõhnalise veega katuselt suurde künasse, kus too upub.

Kellele Punamütsikese ajalugu ja rahvusvaheline levik huvi pakub, see võiks mu teisest blogist edasi lugeda: Punamütsike on vanem kui arvatud.

* Lea Nurkse (21. juuni 1904 - 1960) kohta leidsin internetist, et ta oli üks Eesti koolieelse kasvatuse alusepanijaid, kellele võlgneme tänu laste kõne jälgimise oskuse ning isiksuse tundmise ja arengu arvestamise alusele rajatud emakeele õpetamise metoodika eest. Kirjanduslikult on huvitav ka fakt, et pärast abiellumist sai temast Lea Raud, kellel 1928. a. sündis poeg Eno.

* Uno Martin (1919-1986), raamatukujundaja.

12/06/2013

"Lõbusad muinasjutud"


Irina Karnauhhova
"Lõbusad muinasjutud"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Kas teate, kes on Aldar-Kosse ja Šigai-bai? Millegipärast jäid need muinasjututegelaste nimed lastele väga hästi meelde - võib-olla oma kõla pärast, aga võib-olla selle tõttu, et nende nimedega tegelased, maailma kavalaim inimene ja Kasahhi steppide kõige ihnsam inimene omavahel usinasti kemplesid. Kaval muidugi võitis.

Kõige rohkem meeldis mulle sellest raamatust vene muinasjutt "Kapsasupp kirvest". Petulugu seegi, möödaminevast sõdurist ja ahnest vanaeidest. Sõdur sai kapsasuppi süüa ja viis ka kirve ära.

Teine sõdurilugu oli ka tore:

SÕDURI MÕISTATUS
(Vene muinasjutt)

Läksid mööda sõdurid, jäid eide juurde puhkama. Eit aga oli ahne ja ihnus. Lundki ei raatsi ta sulle talvel anda. Sõdurid hakkasid paluma talt süüa ja juua, kuid vanaeit keeldus:
"Lapsukesed, millega ma teid siis kostitan? Mul ei ole midagi."
Ahjus, panniga kaetud potis, oli tal aga praetud kukk. Terve maja lõhnab prae järele. Sõdurid said sest asjast kohe aru. Üks neist oli niisugune kaval, väljus õue, kiskus koormal viljavihud laiali, tuli tagasi majja ning ütles:
"Memmeke, ae, memmeke, tule välja ja vaata - loomad söövad sul koormast vilja."
Eit läks õue, aga sõdurid ahju juurde. Võtsid potist kuke, selle asemele aga panid vana viisu.
vanaeit tuli tagasi.
Sõdurid jälle nuruma:
"Anna meile, memmeke, süüa."
"Võtke, lapsukesed, leiba ja kalja, sellest teile piisab."

Ning vanaeidel tuli tahtmine sõdurite, kogemustega inimeste, üle nalja heita. Ta esitas mõistatuse:
"Vaat, lapsukesed, teie olete kogemustega inimesed, olete kõike näinud. Öelge mulle, kas Ahju linnas, Panni agulis, Poti külas elab Kireja Kireja poeg?"
"Ei, memmeke."
"Aga kus ta siis on, lapsukesed?"
"Ta viidi üle Pauna linna."
"Aga kes tema asemel nüüd ülemaks on?"
"Niin Pärna poeg, muidugi."
Naeris vanaeit sõdurite üle, sõdurid aga tema üle, ning nad lahkusid üksteisest.
Vanaeit rõõmustas: "Ennäe, lolle, ei nad tea, et mul on potis praetud kukk." Vaatas ahju - ent kukk oli ära lennanud, tema asemel aga vahib potis vastu viisk.
"Näe, petsid mind, sihukesed kavalpead!"
Seep see on, memmeke, sõdurit sa ninapidi ei vea - ta on kogemustega inimene...


Enamik lõbusate muinasjuttude tegelastest ongi kavalpead ja vembumehed. Eranditult kõik vanaeided on raamatus lobisejad ja ihnutsejad - stereotüüp milline! Aga kogumik tutvustas vene, valgevene, ukraina, läti, kasahhi, kalmõki, gruusia, armeenia, osseedi, aserbaidžaani ja tatari muinasjutte, mida oli kirjanduslikult töödelnud vene kirjanik Irina Karnauhhova.

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Pullike".

Illustratsioon ukraina muinasjutule "Grits ja pan".


* Richard Kaljo (15. juuli 1914 – 5. juuli 1978) oli eesti graafik. 1964. aastast Eesti NSV teeneline kunstnik. 1950ndate aastate alguses pühendus ta raamatugraafikale. Kõige laialdasemalt on tema loomingust tuntud illustratsioonid musketäride lugudele: Alexandre Dumas' romaanidele "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem" (1957–1960).

* Irina Karnauhhova (7. november 1901 - 13. juuni 1959) oli kirjanik, folklorist ja muinasjutuvestja. Pärit oli ta Kiievist. Aastatel 1926-1932 osales rahvaluule kogumisretkedel Põhja-Venemaal, sellest ajast sai alguse ka tema kirjanikutegevus. Laste jaoks pani ta kirja palju muinasjutte, aga ka näidendeid. 1950ndatel aastatel ilmusid talt lisaks "Lõbusatele munasjuttudele" eesti keelde tõlgituna veel raamatud "Vene vägilased" bõliinade ümberjutustustega ning "Jutustus üksmeelsetest" - lugu sõjaaja lastest. Kõik hästi loetavad ja meeldejäävad.

"Забавные сказки": составила и обработала И. Карнаухова (1947)

10/06/2013

"Piimahambad"


"Piimahambad"
Uno Laht

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1954.
Romulus Tiituse karikatuurid.

Millegipärast olen selle raamatukese lapsena kapsaks lugenud, kuigi see polnud lasteraamat. Romulus Tiituse karikatuurid olid parasjagu naljakad.

Lahe värsid tema esikkogust olid tolle aja kohta lahedad - küll kauged tippluulest, pigem vemmalvärss, mis lauludesse kandus ja esimestest sõnadest meelde jäi. Omas ajas löövad - niisugust bürokraatide peksjat pole eesti luules teist olnudki. Ja kui ikka mõnes seltskonnas peolaua taga või muidu jutu sees keegi ütles luuletuse alguse:

"Kord kolhoosi kanalas
kukk tähtsalt tiibu lehvitas.
kanadele kamandas
- õppigu zootehnikat!"


või:
"Narvas, söökla ukse ees,
peatas mind mustlanna:
"Anna käsi, seltsimees,
vasak käsi anna!",


siis leidus kindlasti keegi, kes seda luuletust lõpuni teadis. Lusti kui palju!

Nalja valmistasid ka kirjanduslikud paroodiad ja epigrammid.

Kolm täiskasvanutele lastest kirjutatud luuletust on raamatukeses ka ja neid oskasid toona peast nii lapsed kui täiskasvanud: "Isa, miks on kiisul küüned?", "Raha väärtusest" ja "Uus nukk". Mitut masti koolipidudel ja raadiosaadetes kõlasid need sageli, kuigi lapsed ei mõistnud nende mitmetimõistetavust.

ISA, MIKS ON KIISUL KÜÜNED?

"Isa, miks on kiisul küüned?"

"Seks, et hiiri püüda, krapsti,
kriimustada halbu lapsi..."

"Isa, miks on sinul küüned?
Põsk sul torgib, valus kohe,
- ema põsel küüsi pole!"

"Kallis laps, need pole küüned.
Põskedel on isal habe,
kare nagu liivapaber,
sest et isa äsja just
saabus komandeeringust."

"Isa, kus on komandeering?
Isa, mis on liivapaber?
Isa, miks on nääritaadil
pehme, valge ja nii pikk,

aga sinu habe kraabib
nagu kiisu... imelik?!"


Neile, kes toda aega mäletavad, peaksid tuttavad olema ka ülejäänud kahe "lasteluuletuse" read, näiteks:

"Pärnu maanteel autoäri ees
mangus härdalt keegi väikemees:
"Ema, sul on palju raha -
isa ammu autot tahab..."


või:
"Venna päevad läbi magab,
aga öösel muudkui kisab..."


* Romulus Tiitus (5. jaanuar 1906 - 15. juuli 1982) oli eesti vestekirjanik ja karikaturist. Oma esimese följetoni avaldas ta 1927. a, hiljem ilmus temalt hulgaliselt veste- ja karikatuurikogumikke. Tema loodud tegelaskujudest sai eriti populaarseks Toslem (1930). Tiitus avaldas ka artikleid kunstnikest ja kunstiküsimustest, samuti kultuuriloolisi memuaare Tammsaarest, Lutsust, Allest ning monograafia karikaturist Gorist.

* Uno Laht (30. aprill 1924 - 24. september 2008) oli luuletaja, prosaist ja publitsist; tuntud ka Onu Thalina. Kümne luulekogu autor, kirjutas veel satiirilise komöödia "Atlandi heeringas", libreto ooperile "Raudne kodu", estraadinäidendeid, jutustusi. Tõlkis nii luulet kui ka proosat, põhiliselt vene ja inglise keelest. Tema loomingule heideti ette ebaühtlust, plusspoolele jäi kiire ja lööv reageerimine sündmustele ja probleemidele. Tema ideoloogilised seisukohad ning "punane minevik" on pakkunud palju kõneainet kuni ta surmani.

07/06/2013

"Polgu poeg"


"Polgu poeg"
Valentin Katajev

RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1947.
Tõlkinud F. Kõlli.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Kui sündisin, oli sõjast möödunud aasta. Igapäevaelus oli veel rohkesti sõja jälgi ka sel ajal, kui lugema hakkasin. Sõjateema oli end sisse söönud kirjandusse, laste- ja noorte lugemisvarassegi. Niisugused raamatud olid suurelt jaolt see, mida tänapäeval on põnevuskirjandus. Ellu sain neist kaasa sõjavastasuse, vägivalla eitamise, kahjutunde selle pärast, kui palju elusid, unistusi ja lootusi sõda hävitab.

Oh ei, Valentin Katajevi "Polgu poeg" ei olnud mu lemmikraamat ega sobinud mu plikapõlve. Aga mul oli peategelasest Vanja Solntsevist kahju, ma tundsin rõõmu, et luurajad ta omale kasulapseks võtsid, et ta leidis isaliku sümpaatse kapten Jenakijevi (kes küll kohe lahingus langes), et ta sõjast elusana välja tuli ja õppima pääses.

Raamatu stalinlikust lõpustseenist ei osanud ma tookord midagi arvata, nüüd olen üsna kindel, et selle paatosliku stseenita poleks Katajev "Polgu poja" eest 1946. a Stalini preemiat saanud, sest teos ise on sõjas toimunu kohta kriitiline. Tagasivaatena tundub, et see pole raamat nõukogude patriotismi ülistamiseks, vaid eelkõige kirjeldus sellest, kui loomuvastane nähtus on lapsed sõjas.

Mõned tsitaadid:

"Samal ajal istus Vanja Solntsev, paljad jalad enda alla tõmmatud, värsketel kuuseokstel luurajate telgis ja sõi mannergust suure puulusikaga haruldaselt tulist ja haruldaselt maitsevat toitu, mis oli valmistatud sealihakonservist, kartulitest, sibulatest, piprast, küüslaugust ja loorberilehtedest.

Ta sõi sellise kärme aplusega, et peeneks närimata lihatükid aeg-ajalt kurku kinni jäid. Ta teravad kuivad kõrvalestad ammu pügamata juuksekahlude all liikusid pingutusest.

Üles kasvanud tõsises talupojaperekonnas, teadis Vanja Solntsev väga hästi, et ta sööb äärmiselt ebaviisakalt. Viisakus nõudis, et süüa tuleb mitte rutates, pühkida aeg-ajalt lusikat leivatükikesega ja mitte liialt nohiseda ega matsutada.

Viisakus nõudis samuti, et aeg-ajalt lükataks mannerg eemale ja öeldaks: "Tänan soola-leiva eest. Olen söönud." Ja ei jätkataks enne söömist, kui on kolm korda palutud: "palume väga, sööge veel!"

Kõigest sellest sai Vanja aru, aga ta ei saanud midagi parata. Nälg oli tugevam kui kõik reeglid, kui igasugune viisakus."

"Poisikese jäljed olid kadunud. Kui sakslased ta tõesti tabasid, siis viisid nad ta juba ammugi kuhugi sõjaväekomandatuuri. Aga teiselt poolt, milleks oli tarvis sakslastel kinni pidada väikest närudes külapoisikest, kes vedas haiget hobusekronu? Kas vähe neid kerjuseid, näljaseid nõukogude lapsi hulgub nende tagalas? Võimatu on ju kõiki kinni püüda."


"Kui erinev oli see väike sihvakas soldatike, kelle õrna poisikese-kaela oli kare sinelikrae juba ära hõõrunud, tollest pikajuukselisest paljajalgsest karjapoisikesest, kellega kapten Jenakijev oli rääkinud kord polgu staabi juures. /.../

Ja Vanja tundis, et just praegu, selsamal minutil otsustatakse tegelikult ta saatus. Ta muutus äärmiselt tõsiseks. ta muutus nii tõsiseks, et isegi ta puhas, kumer, lapselik laup kattus kortsudega nagu täisealisel soldatil. /.../

Mitte kapten Jenakijevi sõnad ei teinud seda - lihtsad, tõsised ja õpetlikud sõnad elust -, ei teinud seda isegi mitte ta kuivanud kortsukestega ümbritsetud pisut väsinud silmade karm ja õrn vaade, vaid seda tegi too erk ja hoolitsev isalik armastus, mida Vanja tundis kogu oma üksildase, tegelikult tugevasti lõhutud hingega. Kuidas ta vajas sellist armastust, kuidas ta lapselik hing igatses alateadlikult seda armastust!"


"Polgu poja" järgi tehti 1953. a kuuldemäng, mis kohe väga populaarseks sai - seda kedrati raadios sageli. Vanja Solntsev rääkis selles Salme Reegi häälega - Reek oli ju väga tuntud poisteosade mängija, tema hääletämber kohe sobis selleks. Veel saab kuuldemängus kuulata selliste tolle aja tuntud näitlejate hääli, nagu Rudolf Nuude, Kaarel Karm, Eino Baskin, Franz Malmsten, Rein Aren, Aado Hõimre jt. Kuuldemängu "Polgu poeg" saab kuulata Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist.

* Valentin Katajev (1897-1986) oli vene kirjanik. Suure Isamaasõja ajal oli ta ajalehtede "Pravda" ja "Krasnaja Zvezda" rindekorrespondent. Eks just rindel kogetu andiski ainet "Polgu poja" kirjutamiseks. Katajev hindas oma kaasaegsetest kirjanikest kõige rohkem Ivan Buninit ja pidas teda oma õpetajaks. Kaua aega (1955-1961) oli Katajev seotud NSV Liidus ülipopulaarse noortejakirjaga "Junost" kui selle asutaja ja peatoimetaja. Eesti keeles on ilmunud üle 10 tema raamatu. Siin blogis tuleb edaspidi kindlasti juttu veel vähemalt neljast raamatust, mis mulle lapsepõlves põnevust pakkusid.

Валентин Катаев "Сын полка" (1945).

04/06/2013

"Üle õue õunapuu"


"Üle õue õunapuu"
Valimik eesti rahvajutte, laule, mõistatusi ja vanasõnu.

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Koostanud E. Normann ja S. Lätt.
Illustreerinud F. Valdvere, J. Jensen ja A. Viidalepp.

Vaieldamatult üks ilusamaid noil aastatel ilmunud raamatuid. Mul oli neid minu suureks rõõmuks lausa kaks - ühe sain kingituseks emalt ja teise koolist teist klassi lõpetades. Nii kena kujundus, värvipildid vaheldumas mustvalgetega, rahvuslikud mustrid lehekülgede kaunistuseks, loomadki kõik rahvariietesse sätitud.

Googeldades leidsin, et seda raamatut on ka pärast esmailmumist mitu korda välja antud, aga minu esimesest "Üle õue õunapuust" lihtsalt ei saa ükski järgmine kaunim olla.

Määratud eeskätt kooliealiste nooremale astmele ja eelkooliealistele, mõjutas see raamat paljude perede ilumeelt ja üsna kindlasti lahendati kodudes selles leiduvaid mõistatusi ja loeti jutukesi. Nii et tõeline pereraamat, mis algas "Kuku, kuku, käokesest" ja lõppes "Lauliku lapsepõlvega".

Nüüd täiskasvanuna, huvitaks mind väga, kas kirjastajatel, koostajatel ja kunstnikel oli seda vaimustavat raamatupärli toonastes oludes raske teha. Nii rahvuslikuna, nii meie juuri meenutavana, nii laia tähendusväljaga...  Ma pole kuskil kohanud vastavaid mälestusi. See raamat oli tolleaegse raamatuproduktsiooni hulgas nõnda omapärane ja meeliköitev, kui vähegi olla sai. Mitte raamat, vaid varandus ja sündmus.

Paar mu lühikest lemmiklookest:

"MIS VARJUS, SEE VARJUS!"

Jänes olnud kord talvel kange tuisu ajal kimbus - pole kuhugi varjule saanud. Viimaks leidnud ühe aiateiba, toetanud selja selle najale ja öelnud: "Mis varjus, see varjus!"

JÄNES

Kui jänesel poeg juba kolm päeva vana on, vaatab vana jänes talle otsa, lööb käpaga pähe ja ütleb: "juba sul niisama suured silmad peas kui minulgi. Nüüd võid küll ise endale süüa otsida!"

Illustratsioon muinasjutule "Must härg ja hundid":


Illustratsioon muinasjutule "Kuke pulmad":


Illustratsioon muinasjutule "Pöetud kits":


Ja minu lemmikpilt sellest imelisest raamatust, illustratsioon muinasjutule "Rebase noorik" (ilusamat kiisut on raske ette kujutada!):


"Üle õue õunapuu" uuematest väljaannetest on hiljuti kirjutanud lastekirjanduse uurija Krista Kumberg: "Õunapuu uus kevad".

02/06/2013

"Reisid"


Nikolai Mikluhho-Maklai
"Reisid"
Eesti Riiklik kirjastus, Tallinn, 1955.
Sissejuhatus, teksti valik, redaktsioon ja märkused L. Tšukovskajalt.
Illustreerinud V. Milaševski.
Tõlkinud G. Noppel.

See siin on 1955. a väljaanne, aga esimene raamat Mikluhho-Maklai reisidest ilmus eesti keeles juba 1950. a. Ma ei mäletagi, kas lugesin enne seda või L. Bergi raamatut "Suured Vene maadeuurijad" (1952, teen sellest edaspidi ka blogis juttu), kus ka Mikluhho-Maklaist kirjutatud, aga igatahes olid tema reisid mu jaoks kustumatult põnevad, reisipildid unenägudeski silme ees ja mu süda ning uudishimu juba väga varasest east alates edaspidises elus kõikidele headele reisiraamatutele avatud.

Praegu enam ei räägita kunagistest maadeuurijatest nii suure põnevusega nagu toona. Mikluhho-Maklai oli hästi huvitav isiksus. Üllatusega avastasin nüüd, et ta suri juba 42-aastasena - mulle tundus, et ta elas väga pika elu, aga nüüdseks olen ise temast palju vanemaks saanud.

Tema seiklused ja kirjeldused neist on kaasahaaravad. Sissejuhatuses on öeldud, et ta ohjeldas oma kujutlusvõimet, lubamata enesele alusetuid üldistusi ja enneaegseid järeldusi. "Just sellepärast on osutunud tema lihtsad märkmed, tehtud käigul, matkalõkke ääres või eraklikus hurtsikus kustuva lambi valgusel, teadusele nii väärtuslikuks." Väga põhjalikult mõjutas Mikluhho-Maklai kui teadlase ja uurija kujunemist akadeemik Karl Ernst von Baer, kelle teooriasse inimsoo ühtse põlvnemise kohta püüdis ka Mikluhho-Maklai oma jälje jätta.

Uus-Guinea, mille uurimisele Mikluhho-Maklai oma elu pühendas, oli selle raamatu lugejatele üks erakordselt mõjuv ja huvitav paik, pärismaalaste elu kaasakiskuv, kirjeldused nende keelest, kommetest ja tavadest meeldejäävad. Arvan küll, et neil, kelle jaoks reisikirjeldused meeldiv lugemisvara on, tasub seda raamatut taas sirvida, India ookean meeltes mühisemas...

"Täna täitus täpselt aasta, mil ma astusin Uus-Guinea rannikule. Selle ühe aasta jooksul valmistasin ma endale pinna selle huvitava saare uurimiseks paljude aastate vältel; saavutasin pärismaalaste täieliku usalduse, ja hädakorral võin nende abile kindel olla.

Ma olen meeleldi valmis mitmeks aastaks sellele rannikule jääma. Kuid kolm punkti sunnivad mind järelemõtlemisele: esiteks, mul on lõppemas hiniinivaru; teiseks, ma kannan viimast kingapaari ja kolmandaks, mul ei ole jäänud rohkem kui umbes paarsada pistongi."


* Nikolai Mikluhho-Maklai (1846–1888) oli Vene maadeuurija, etnoloog, antropoloog ja bioloog, kes veetis suurema osa oma elust, reisides Uus-Guineas, Melaneesias, Polüneesias, Lähis-Idas ja Austraalias ning uurides sealseid põlisrahvaid ja loodust.

Николай Миклухо-Маклай "Путешествия" (1923).