"Punamütsike"

Jakob ja Wilhelm Grimm
"Punamütsike"
Eesti Kirjastus, Tallinn, 1943.
Tõlkinud Lea Nurkse.
Illustreerinud Uno Martin.

Muinasjuttude lainel jätkan. Ei hakka kõigile tuttavat Punamütsikese-lugu ümber jutustama, panen vaid mõned pildid.

Illustratsioonid ei ole vales järjestuses. Teadupärast on vendade Grimmide "Punamütsikesel" kaks lõppu. Üks, traditsiooniline, sellest, kuidas hunt vanaema nahka pistis, jahimees hundil naha maha tõmbas ja vanaema kosus jällegi. Punamütsike aga mõtles, et "eluilmaski ära taha enam üksinda teelt kõrvale metsa jooksta, kui ema selle sulle on ära keelanud." 

Teises lõpus aga tuleb veel teine hunt ja tahab Punamütsikest eksitada, kui seda aga ei juhtu, siis läheb vanaema ja Punamütsikese uksele koputama, hüppab katusele ja jääb ootama, kuni Punamütsike koju hakkab minema, et teda siis ära süüa. Kaval vanaema aga meelitab hundi vorstilõhnalise veega katuselt suurde künasse, kus too upub.

Kellele Punamütsikese ajalugu ja rahvusvaheline levik huvi pakub, see võiks mu teisest blogist edasi lugeda: Punamütsike on vanem kui arvatud.

* Lea Nurkse (21. juuni 1904 - 1960) kohta leidsin internetist, et ta oli üks Eesti koolieelse kasvatuse alusepanijaid, kellele võlgneme tänu laste kõne jälgimise oskuse ning isiksuse tundmise ja arengu arvestamise alusele rajatud emakeele õpetamise metoodika eest. Kirjanduslikult on huvitav ka fakt, et pärast abiellumist sai temast Lea Raud, kellel 1928. a. sündis poeg Eno.

* Uno Martin (1919-1986), raamatukujundaja.