Anatoli Vinogradov
"Aja kolm värvi"
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Adam Randalu.
Luuletõlked Minni Nurme ja Jaan Kross.
Kunstiliselt kujundanud Õnne Eelma.
Nii mõnigi kord on minu jaoks kirjaniku elulugu olnud huvitavam kui tema üldtunnustatud looming. Või vähemasti samaväärne sellega. Ei hakka siin tooma muid näiteid, kirjutan vaid raamatust, mis mind ajaloolise romaani sarjas väga köitis. Tegemist on Henri Beyle'i ehk Frédéric de
Stendhali (1783-1842), maailmakirjanduse kõige loetavamate romaanide hulka kuuluvate "Punase ja musta" ja "Parma kloostri" autori elulooga. Ühtlasi ka Stendhali kaasaja põneva kirjeldusega.
"Aja kolme värvi" eestikeelne tõlge algas Maksim Gorki 1931. a kirjutatud eessõnaga, mida on huvitav praegu lugeda, teades Gorki tooniandvat mõju nõukogude kirjandusele. Õigupoolest andis Gorki selles eessõnas hinnangu nii Stendhalile kui ka Vinogradovile. Gorki nentis, et prantslased pole Stendhali üle väga uhked
:
"Stendhal on väga kujukas näide sellest, kuidas kriitika on autori palet moonutanud. Professor Lanson ütleb oma "Prantsuse kirjanduse ajaloos" tema kohta: "Tema isiklikud seiklused ei ole üldse huvitavad."
Seda on öeldud inimesest, kes võttis osa Napoleoni internatsionaalse armee sõjakäigust Moskvasse ja elas läbi selle armee taandumise tragöödia ning hukkumise, inimesest, kes elas lähedases seoses Itaalia karbonaaride revolutsioonilise rahvusliku liikumise tähtsamate juhtidega, kes mõisteti Austria valitsuse poolt surma, kes oli peaaegu kogu elu politsei järelevalve all, - mis on ka väga huvitav."
Ja Gorki hinnang Vinogradovi teosele:
"Käesolev raamat näitab Stendhali niisugusena, missugune ta oli ja missugusena teda seni pole nähtud."
Vinogradovi romaan on väga faktitihe, peaaegu iga sündmus või tegelase ütlus põhineb mingil dokumentaalsel allikal (siiski pidi ta sageli kuulma kriitikute etteheiteid faktivigade kohta). Selles on tohutu hulk kultuuriajaloole olulisi nimesid, enamasti ilmestatuna mingi huvitava detaili või iseloomujoonega.
Eestikeelse tõlke on väga põhjalike järelmärkuste ja kommentaaridega varustanud Ott Ojamaa.
See on hea lugemine ka praegustele lugejatele, kuigi kirjutatud juba ammu. Tütarlaps linnast sai sellest abimaterjali Tartu Ülikoolis väliskirjanduse eksamiteks valmistudes, aga tuleb siiski tunnistada, et kõige kultuuri- ja ajaloolise kõrval paelusid teda ka Stendhali armuseiklused ja mõned ütlused nii kirjanikult endalt kui ka tema rohketelt sõbrataridelt:
"Ainus asi, mida armastus ei andesta, on vabatahtlik äraolek."
"...see kohtumine on vaid viimne arv lehekülje lõpus, mis kõneleb sellest, et konto on lõpetatud..."
"Kuid ma olen inimeste peale liiga palju jõudu kulutanud. Ma ei taha uusi pettumusi. Ma ei suuda seltskonnaga võistelda."
Minu eriline lemmik sellest romaanist on olnud Judith Gaulthier' kiri Stendhalile, eriti selle lõpp:
"Ütlen Teile avameelselt, et õnn Teiega rääkida ja Teie tarkust nautida on mulle kallim kui lühiaegne uim armunutele, kes ei tea, kuhu minna, kui peapööritus on möödunud."
* * *
* Anatoli Vinogradov (28. märts/9.apr/) 1888 - 26. nov 1946) oli üks silmapaistvamaid nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljelejaid. Ta sündis õpetaja perekonnas ja lõpetas 1912. a Moskva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Kirjandusse tuli uurijana ja tõlkijana, keda paelus eelkõige prantsuse kirjandus. 1931. aastast alates avaldas ta mõned ajaloolised romaanid ja jutustused, keskendudes Euroopa kultuurielule XIX saj esimesel poolel, prantsuse kirjandusele ja selle kaudu prantsuse-vene kultuurisuhete näitamisele. 45aastasena õppis Vinogradov Jeiski lennukoolis lenduriks, osales Suures Isamaasõjas. Lõpetas elu enesetapuga, tappes ka oma naise ja haavates kasupoega.
Enne "Aja kolme värvi" eesti keeles ilmumist sai Eesti lugejaile tuntuks Vinogradovi romaan "Paganini".
*
Õnne Eelma (Õnneleid-Astrid Eelma; 11. veebr 1934 - 23. juuni 2006) - eesti graafik
* Adam Randalu (Bachmann; 1890-1966) oli eesti ühiskonnategelane, ajakirjanik ja tõlkija.
* Ott Ojamaa (11. veebr 1926 - 25. nov 1996) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.
Анатолий Виноградов "Три цвета времени" (1931).
* * *
Lihtsalt märgin ära, et see blogi sai üleeile kaheaastaseks. :)
