"Tule ikka mu rõõmude juurde"

Paul-Eerik Rummo
"Tule ikka mu rõõmude juurde"
Teine vihik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud Heldur Viires.

Tütarlaps linnast luges suurtes kogustes luuletusi. Keskkooli lõpul ja hulk aega hiljemgi veel oli mu vaieldamatute lemmikute hulgas hästi tähtsal kohal Paul-Eerik Rummo. "Tule ikka mu rõõmude juurde" väike raamat (kõigest 16 kopikat!) oli kaasas paljudel teekondadel. Hiljem järgnes sellele "Lumevalgus, lumepimedus" (1966), seejärel tuli vaimustus näidendist "Tuhkatriinumäng" (1969).

Need olid minu eakaaslaste jaoks olulised ja mõjusad verstapostid. Niisamuti nagu nende looja nägemine ise oma luulet ette kandmas kirjanduslikel kolmapäevadel kirjanike maja saalis Tallinnas. Rõõmuga adusin Tartus ülikoolis, et Paul-Eerik on olnud vaid mõned kursused minust eespool. Valuga meenub praegugi tema rida alumiiniumtagapõhjal põlevast ülikoolist. Seda põlengut ta oma silmaga ei näinud, aga poeedina suutis kirjeldada seda tunnet, mis oli meil, kes me tudengitena ülikooli peahoone tulekahju 1965. a nägime ja hiljem alma materit taastada aitasime.

Paul-Eerik Rummo luuletuste ja muu loomingu kohta võiksin kirjutada kiidusõnu rohkesti, aga väärt luule kõneleb iseenese eest kõige paremini. Olgu siin hoopiski minu ja mu klassikaaslaste hingedes eriliselt vastu kõlanud "Hamleti laulud".

HAMLETI LAULUD

1.

Meri tõmbus endasse. On mõõn.

Luitel koltuv tormivahusõõn.

Kuule... mis seal kahab iilides

pahaendeliselt, hiilides?

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Ning me kõrval seisab pilvesein.

Hirm on järsku. viirastub, ennäe,

laps, kes lõikeheintes lõhub käe,

armastajapaar, kes kartmata

jookseb rannal, jalad katmata,

jalad katmata ja soontes tuulevein.

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Jäta, jäta, lakka halamast,

ühtki pole rannal näha last,

kumbki pole paljajalu meist.

Miks ei lahku siiski valu meist?

Lõikeheinad jäigalt kahavad.

Kõik, kes lapseks jääda tahavad

lootuses, et pilv see suur ja must,

eal ei riiva nende armastust, -

kõik need viivuks minus kohtusid,

viivuks nägin nende ohtusid,

viivuks taevaga läks segi maa,

Viivuks mõistsin: enam ma ei saa

seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks

halva lihtsalt kisendama heaks - - -

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Ning me kõrval seisab pilvesein.

Luitel koltuv tormivahusõõn.

Meri tõmbus endasse. On mõõn.

2.

Jah, olla, olla, tingimata olla

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

ja kahtluste ning tülpimuste tupest

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

mõõk tõmmata, kui alatus ja totrus

     (Ah ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,

     kuhu panna pea!)

mu lapsepõlve lapselikke ulmi

     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp

     kuhu panna pea!)

ähvardab uputada pettumuste mutta.

     Nii olla, samas ometigi teada,

     et elu pole üksnes võitlus, teada,

     et see, mis tuleb, suurem on nii minust

     kui minu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda

     veel sündimata lapsi, kelle naerust

     me mõlemate mõõgad pudenevad.

     Nii olla, olla, olla, samas mõelda

     neid, kelle nime keegi veel ei tea.

Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna  pea!

Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!

* Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.

"Gümnasistid"

Nikolai Garin-Mihhailovski
"Gümnasistid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

"Tjoma lapsepõlve" järg.

See on juba märksa tõsisem raamat kui eelnenud lapsepõlvelugu. Poisist sirgub nooruk, kes omandab ellusuhtumist ja kujundab maailmavaadet, kaotab oma lapseliku siiruse, tunneb maailmavalu, armub...

Just need armumistega seotud episoodid ja illustratsioonid meeldisidki mulle tütarlapsena loetud raamatus kõige rohkem. Neis oli midagi ilusat, kuni oli tegu noorpõlve puhta suhtlusega.

""Kuule, Tjoma, ma õpetan sulle kohe polkat. Ema, mängi."
Ja ootamatult, Aglaida Vasiljevna muusika saatel algas noore karupoja dresseerimine.
"Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm!" luges Zina, kergitades kleidiserva, ja demonstreeris Tjomale polkasamme.
Tjoma keksis kohmetunult, kuid püüdlikult. Nataša jälgis diivanil istudes venda ning ta silmis peegeldus venna kohmetus, kaastunne ta vastu ja mingisugune muu mõte. Zina aga ainult naeratas vahetevahel, pööras venda otsustavalt õlgadest ja kordas:
"Kuule, sina, karupoeg!""

"Gümnaasiumis oli lõbusam kui kodus, ehkki gümnaasiumis valitsev surve ja nõudmised olid raskemad kui perekonna nõudmised. Kuid seal kulges elu inimeste hulgas. Perekonnas piirdusid igaühe huvid ainuüksi iseendaga, gümnaasium aga ühendas kõikide huvid. Kodus toimus võitlus nelja silma all ja see võitlus pakkus üsna vähe huvi: kõik novaatorid, igaüks eraldi oma perekonnas, tundsid oma jõuetust, gümnaasiumis oli tunda samasugust jõuetust, kuid seal toimus töö ühiselt, seal oli täielik vabadus arvustamiseks ja keegi ei pidanud kalliks neid, keda arvustati. Seal võis tagasi vaatamata, riivamata valusalt seda või teist oma kambast, proovida toda teoreetilist mastaapi, mida kamp aegamisi enda jaoks välja töötas."

"Kartašov tundis, et ta armastab jälle Odarkat, ja äkki pähe turgatanud mõte selle kohta, et mis oleks, kui külapiiga Odarka saaks tema naiseks, - põletas teda tugevasti ja õndsalt. Nii sünnibki: ta pühendab ennast Odarkale, temale, oma rahva kaunile tütrele!..."

"Tjoma lapsepõlve", "Gümnasiste" ja neile järgnenud "Üliõpilasi" ja "Insenere" ( mis jäi autori surma tõttu pooleli) on kriitikud nimetanud  egoistliku Kartašovi arengulooks, "sammumiseks tollele keskkonnale omast passiivsuse ja truualamlikkuse teed mööda."

Vaata ka: "Tjoma lapsepõlv" (ja andmed kirjaniku kohta)

Николай Гарин-Михайловский "Гимназисты" (1893).

Vahepala: Peeter Lindsaarest ja "Vanast hobusest"

1991. a kirjutasin tollases Eesti noorteajakirjas Noorus lühitutvustuse välis-eesti kirjanikust Peeter Lindsaarest ja tema Austraalias ilmunud raamatust "Vana hobune" (1950). Panen selle teksti ja samas ajakirjanumbris ilmunud raamatu nimiloo nüüd siiagi.

Olgu kohe ka öeldud, et pärast nende ilmumist Nooruses täienesid mu teadmised Peeter Lindsaarest veelgi, vahetasin mõne kirja tema lese Leonida Lindsaarega, sain veel teisegi tema Austraalias ilmunud raamatu omanikuks ja olen seda üsna palju uurinud jne. Aga kõik see oleks juba hoopis teise ja veidi teistmoodi loo teema, mille ehk kunagi mõnda väljaandesse kirjutan.

Niisiis minu tekstike 1991. a Noorusest (nr 7/537/1991). Siia blogisse sobib see, kuna oleksin "Vana hobust" lapsena kindlasti lugema juhtunud, kui tookord oleks võimalik olnud. Ka pole seda teksti seni internetis, kuigi see pakub omamoodi tillukest lisa meie kultuuriloole.

KAUNINA KANGASTUV LAPSEPÕLI
* Ühest noorsooraamatust ja tema loojast *

Kui mõni aasta tagasi Austraalias käisin, kohtusin paljude sealsete eestlastega. Hiljem olen neilt üsna rohkesti kirju ja kaarte saanud, üks läkitus tundmatuks jäänud saatjalt aga sisaldas vana raamatu. PEETER LINDSAAR, "VANA HOBUNE". Häbi öelda, kuid saamishetkel ei teadnud ma sellest raamatust ega ta autorist õieti midagi peale nime. Nüüd, suuresti tänu "Keele ja Kirjanduse" k. a. (s.t 1991) 3.  numbrile tean üsna palju, vähemasti kokkuvõtlikku elu- ja loomelugu. Kirjanik ise on nüüdseks manalateele läinud ja eesti kirjandus ühe grand old man'i võrra vähemaks jäänud. Tema eludaatumid on: 12. juuli 1906 Võrumaal - 5. november 1990 Sydneys. Tänavu (1991) saanuks ta 85-aastaseks.

"Vana hobuse" käsikiri oli märgusõna "Mardus nr. 5" all esitatud 1947. aastal Saksamaal USA-ala Eestlaste Keskesinduse Kirjastuse korraldatud võistlusele. 1948. aasta suvel tunnistas žürii (fil. mag M. Jürma, direktor K. Koljo ja kirjanik P. Krusten) käsikirja kolmanda auhinna vääriliseks. Samal aastal siirdus autor Saksamaalt Austraaliasse. "Vana hobune" ilmus Sydneys "Luuamehe" kirjastuse väljaandel 1950. aastal ja oli esimene algupärane eestikeelne kirjanduslik raamat Austraalias. "Luuamees" oli autori enda kirjastus, millele andis nime kirjaniku esimene amet uuel mandril. "Vanale hobusele" järgnes sama kirjastuse väljaandena "Neptuun ilmus laevale". Kirjanik oli enda tulekust märku andnud.

"Vana hobune" sisaldab 18 lugu kodutalust ja kodukihelkonnast. Kirjanduseuurijad on täheldanud Peeter Lindsaare ja Oskar Lutsu loomingu muhedat sarnasust ja rõhutanud, et "hobuselood on Lindsaarele omamoodi suitsukatteks, mille varjul ta saab pihtida oma juurdumist kodukoha ürgsuses".

Ta ise on raamatu lõpus öelnud: "Kõrviga koos oleks nagu jäädavalt käest antud mu läbi mälestustehärmatuse kaunina kangastuv lapsepõli. Oleks nagu  jäädavalt kogu kodu ja nooruski ühes müüdud. Tollest kõigest oli tuliselt kahju.

Nüüd mõistsin, et mõni tühine inimene ei väärigi seda sõprust ja tähelepanu, mida üks hää koduseks saanud loom, kellega sa ühte kasvanud oled ja kellest lahkumisel sa ei saa lahti tundest, et nagu su enda küljest oleks üks osa valuliselt lahti rebitud."

Kui valus pidi siis veel olema lahkumine kodumaalt 1944. aastal. Ei aimanud ju autor toona, et jääb kodukohast kaugele pikkadeks aastateks - tagasipöördumatult, ja talletas alateadvuslikult võimalikult täpselt elu, mis talle südameoma oli olnud.

Avaldame nimiloo Peeter Lindsaare raamatust "Vana hobune", illustratsioon on kunstnik EDUARD RÜGAlt (1950)."
(© Linda Järve, Noorus nr 7/537 - 1991).

Panen selle raamatu nimiloo siiagi, kuid mitte nii, nagu see palju aastaid hiljem Nooruses oli, vaid nii, nagu tekst nägi välja raamatus, ikka Eduard Rüga illustratsioonidega.

Peeter Lindsaare "Vana hobuse" motoga lehekülje raamatu algusest panen siinkohal teksti lõppu. Lisan ka, et kirjaniku büsti foto selle blogipostituse alguses on pärit tema 75. sünnipäeva aktuse kutselt (Sydney Eesti Majas, 12. juuli 1921).

* Eduard Rüga (16. august 1903 Sangaste vald – 28. oktoober 1997 Elmwood Park, New Jersey, USA) oli eesti graafik ja maalikunstnik. 1944. a emigreerus Rüga Saksamaale ja sealt 1949. a edasi USA-sse. Tõenäoliselt joonistas ta ka "Vana hobuse" illustratsioonid Saksamaal.