„Suvepäevad“

Konstantin Paustovski
„Suvepäevad ja teisi novelle“
Loomingu Raamatukogu nr 9.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1957.
Tõlkinud Karl Kivi.

Olin umbes kümneaastane, kui ühes ajakirjas – vist oli see Nõukogude Naine – ilmus Konstantin Paustovski jutustuse „Korv kuusekäbidega“ tõlge. See oli minu meelest lausa imeline lugu. Norra helilooja Edvard Grieg kohtus metsateel väikese tüdruku Dagniga ja lubas talle tulevikus sünnipäevakingi teha. Dagni palus küll, et andku see tore mees talle kingitus kohe kätte, ta ei lõhu seda ära, aga Grieg keeldus. Suureks kasvanud Dagni sai Griegilt kingituseks hoopis...

Aga ma ei kirjuta, mille Dagni sai. Seda võib igaüks ise lugeda Paustovski valitud teoste köitest (Eesti Raamat, 1966) või kuulata ERR arhiivist (1955. aasta lindistus, Olev Eskola esituses): https://arhiiv.err.ee/vaata/42147

Need kaks tõlget on erinevad, kuid „Korv kuusekäbidega“ on nii kaunis lugu, et selle lugemist või kuulamist keegi ei kahetse.

Sest ajast olin Paustovski jutuvestmiskunsti vääramatult armunud ja kui 1957. a ilmus LR-is väike jutukogumik „Suvepäevad“ sai see armastus toitu juurde.

„Olen alati aimanud, et elus käivad hea ja halb kõrvuti. Isegi läbi valede, viletsuse ja kannatuste raske kanga võib sageli näha kumamas head... Olen püüdnud seda head ja ilusat igalt poolt leida. Ja olen sageli ka leidnud. See võib välgatada ootamatult nagu Tuhkatriinu kristallking tema halli räbaldunud kleidi alt, võib tema hella ja uudistava pilguna äkki kuskil tänaval vastu särada.“

Nii on Paustovski kirjutanud oma elulooainelises teoses „Kauged aastad“, aga seda ootamatult säravat kristallkingakest tuleb tema loomingus ette väga sageli. „Suvepäevades“ on näiteks imekaunid, poeetiliselt muinasjutulisd lood „Terassõrmus“, „Pulstunud varblane“ ja „Öine postitõld“ ning veel mõned hinge ja südant köitvad tekstid.

Usun, et pöördun Paustovski loomingu juurde selles blogis veel tagasi, sest tema mõju mulle on olnud lõputult suur. Nüüd olen teda enamasti lugenud originaalis, kogedes seda keele ilu ja mitmepalgelist sügavust, millest ta oivaliselt kirjutab kirjanikutööst ja emakeele ilust mõtisklevas teoses „Kuldne roos“.

Paar tekstinäidet ka. Esimene on jutustusest „Terassõrmus“:
„Keegi möödus nähtamatuna Varjušast, ettevaatlikult oksi kõrvale lükates. Temale vastu hakkas kägu kukkuma ja tervitusi saatma.
„Kes see siis möödus? Ja ma ei saanudki teda näha!“ mõtles Varjuša.
Ta ei teadnud, et see oli kevad, kes temast möödus.
Varjuša puhkes valjusti naerma, nii et mets kaikus, ja lippas koju. Ning suur rõõm – selline, mida ei ulatu kätega haarama – hakkas tema südames helisema ja laulma.“

„Pulstunud varblasest“:
„Ema astus akna juurde. Akna taga oksal magas Paška. Maailm oli vaikne, ja lai lumi, mis langes ja langes taevast, aina süvendas vaikust. Ja ema mõtles, et niisama nagu lumi, nii langevad inimeste peale alla õnnelikud unenäod ja muinasjutud.“

Ning „Öise postitõlla“ lõpusõnad, mis on väga paustovskilikud, kuid mida Paustovski suurele muinasjutuvestjale Andersenile omistab:
„Mu sõber, osake valitseda kujutlusvõimet inimeste ja iseenda õnneks, mitte aga õnnetuseks.“

* Konstantin Paustovski (19 /31/ mai 1892 – 14. juuli 1968). Eluloo ja loomingu lühitutvustuseks soovitan Wikipedia venekeelset artiklit, mille juurest on pärit ka siinne foto.

Константин Паустовский „Летние дни. Рассказы и сказки для детей и взрослых“.