"Häbi südames"

Rudolf Sirge
"Häbi südames"
Romaan
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud E. Järv.
<<< Ümbrispaber: H. Mitt.

Tänapäevase terminoloogia järgi psühholoogiline romaan "Häbi südames" on paeluv, kuid masendav lugemine. Lugesin seda üsna varakult, umbes 13-14aastaselt ja ei saanud siis paljustki aru. Mida teab noor rõõmus laps kellegi tundlikest siseheitlustest? Aga kirjutatu oli mõjus ja hiljem olen seda raamatut mitut puhku üle lugenud või uuesti lehitsenud.

Romaan ilmus esmatrükis 1938. a Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastuses. Nüüdseks olen lugenud selle tutvustust ajalehes Uus Eesti (nr 14, 15. jaan 1939; B. Taggo) ja tuleb tunnistada, et see tutvustus annab romaani tegevustikku paremini edasi, kui 1959. a väljaande kaanepaberile kirjutatu. Romaani nimetatakse kahe õilsameelse inimhinge hukkumise kirjelduseks. Nii ongi. Tsiteerin arvustuses antud raamistikku, mis lugejat teose juurde pidi kutsuma:

"Väikeses alevis elutsev postiametnik Irma Varep saab oma minemaläinud sõbralt, kes võitleb nüüd Hispaanias valitsusvägedes, kirja ühes mehe päevikuga. Ta loeb seda, meenutades ühtlasi oma minevikku. Eelmisel õhtul pummelungil tema peiuks saanud kaupmees Külv saab nüüd Irmalt korvi. Varahommikul ilmub aga oma tütre juurde Irma ema, kes toob temale ajalehe sama Hugo Ohjaku surmakuulutusega, kes langenud võitluses. Irma jääb vapustusest pimedaks. Kõrtsis trallib aga sel ajal kaupmees Külv koos postiametnik Leetmaga ja arst Linderiga. Viimane paneb ette juua Irma terviseks, "kes ohverdas end armastusele"."

Ja veel:

"Hugo on liiga siirameelse, liiga õiglase südametunnistuse ohver ja Irma kannatab liiga ebamaise armastuse pärast."

"Meie viimseaja kirjanduses on Irma Varep võib olla kõige Õilsamaid naiskujusid."

Olnuksin seda arvustust lugenud romaani esmalugemisega ühel ajal, jäänuksin ma selle kirjutajaga üksmeelele, sest Sirge poolt romaani peategelaseks kavandatud Hugo Ohjaku hingeheitlustest ja ummikusse jooksnud elust hoopis rohkem köitis mind neiu Irma. Tema nukrus Ohjaku päevikuid lugedes ja tema ohver pimedaksjäämise kaudu.

Kirjanduslikult on romaan õnnestunud, sel on kõik lugejat köitvad ja kaasa elama panevad komponendid.

Paar juhuslikku tekstinäidet:

"Elu vaheldusrikkus on veider nagu karussell: kõige tavalisemale tuimale puuhobusele järgneb samas rivis pehme, polsterdatud tõld, lihtsale ja loomulikuma arenguga päevale erakordne, meeli erutav sündmus."

"Harmoonilised inimesed omavad hea ja laia tutvusringkonna, hulga sõpru ja mõtteosalisi, nad on kõikjal meeleldi nähtud külalised, neid imetletakse ja nad imetlevad teisi. Neil on oma kõlapind. Minul pole aga kedagi. Käin tummalt, võõra pealtvaatajana ringi, liigun kesk kärsitumatki elu nagu unenägija. Minu sõpradeks olid peadpööritavad unistused ning mu tuttavaiks mõned ranged raamatud või neis arendatud veelgi rangemad eluteooriad. Närtsitav romantika nagu troopikapalavus on see, mis minust on teinud eluvõõra, kitsaid unistuste jalgradu tallaja."

Juba mõni aasta pärast "Häbi südames" teise trüki ilmumist (1959) laideti seda romaani ajakirjas Looming, heites ette positiivse kangelase puudumist ja kaasaegsuse nõudele mittevastamist:

"Selle peategelane on tüüpiline kodanliku aja väljapääsmatuse produkt, kelletaoliste hingelist ummikut kodanlik psühholoogiateadus seletas kui inimese igavest olemust.” (L. Remmelgas, Kõne all on kaasaegsus. Looming, 1961, nr 7, lk. 1087.)

Paraku tähendas niisugune hinnang keskses kirjandusajakirjas seda, et "Häbi südames" lugemist ja selle üle arutlemist laiemalt ei soovitatud, isegi sellest hoolimata, et Sirgelt juba ka ta suurromaan "Maa ja rahvas" ilmunud oli. Võib-olla aga oli põhjuseks, miks raamat n-ö maha vaikiti, hoopiski illustraatori elukäik.

* Nii "Häbi südames" esimese kui ka teise trüki illustratsioonid on teinud E. Järv. See peaks olema Eduard Järv (1899-1941), raamatugraafik, kes oli  õppis 1920-21 Petrogradi Kunstiakadeemias ja oli  Rakenduskunstnike Ühingu liige.

Kunstiteadlane Kaalu Kirme on tema kohta kirjutanud: "Eduard Järve loomingut peeti nõukogude võimu aastail õigeks ära unustada, kustutada eesti kunsti ajaloost. Selleks oli mitu põhjust. Kõigepealt oli Eduard Järv surma saanud asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata. Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud Eduard Järv just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku. Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat. Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud, kus lebas ka Eduard Järv. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist hukata. Ja Eduard Järve tunnustamine silmapaistva kunstnikuna oleks kaheldamatult tekitanud ebasoovitavat huvi tema surma asjaolude vastu.
Teiseks oli ta kujundanud nõukogude ideoloogide kõige vihatumat romaani, Albert Kivika "Nimed marmortahvlil". Tema ülejäänudki loomingu suurem osa oli kujundused ideoloogiliselt vastuvõtmatule kirjandusele, milles heroiseeriti eesti muistset iseseisvusaega." (Eduard Järv kui kunstnik ja kodanik, Sirp, 5. veebr 1999).

Võib-olla sellepärast ei olegi 1959. a väljaandes kunstniku eesnimi välja kirjutatud, ka on ümbrispaberi teinud teine kunstnik.