"Paastukuu tuuled"

Juhan Sütiste
"Väike luuleraamat"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.

Märtsikuu luuletuseks valisin sellest väikesest valikkogust luuletuse, mis esmakordselt ilmus Juhan Sütiste kogus "Valgus ja varjud" (1939).

Siinsetest luuleridadest meeldivad mulle eriti sõnad "tujude paast" ja mõte, et selle lõppedes võib jälle rumalusi teha.

PAASTUKUU TUULED
Juhan Sütiste

Nüüd lõõtsuvad jälle paastukuu tuuled,

täis sügavat koha,

täis laulvaid ja murdlikke hääli.

Õhk elab kui hing, mis luues

on lõikav kui ohak

ning vabades mõtetes kääriv.

Tähiseid öid saadavad vihurite tuiked

ja katusepleki tujukad põrinad,

korstnalõõrid on täis kirglikke huikeid

ning aknad jääkildude viimaseid kõrinaid.

Nüüd jälle minus tõstavad pääd

igirahutuse suured rõõmud,

nüüd voolavaks veeks sulatavad jää

taliharja sügavad sõõmud.

Alla jõgedesse uhtub

vana kõnts ning korisev saast,

terasekarva ehas

lõpeb minu paatunud puhkus

ja tujude paast -

nüüd võin jälle rumalusi teha.

Võtke meilt ära pühad rumalused,

rõõmud, kired ja kinnisideed -

siis oleme hoolsad kui kumalased,

ent surnud kui seisvad veed.

Sest sügav kurbus on see,

mis meid hingeni haarata suudab,

mis murrab kui voog;

suur rõõm on see,

mis ängistund vaimu uueks loob

ja enesepäraseks maailma muudab.

* Juhan Sütiste (1936. a-ni Johannes Schütz; 28 /16/ dets 1899 - 10. veebr 1945) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik. Noorpõlves harrastas sporti, võitis 1927. a Roomas üliõpilaste olümpiaadil odaviskes kuldmedali.
Portree-puugravüür: Ernst Kollom.