Anatoli Kuznetsov
"Legendi järg"
Eesti Riiklik Kirjastus 1960.
Tõlkinud Kiira Sipjagina.
Kujundanud Valentin Vare.
Minu lapsepõlves ja noorusajal olid uudismaade allutamise ja löökehituste rajamise paatos kirjanduses suured teemad. Tõetruudust oli neis tekstides vähe, sest enamasti ilustati kõike. Anatoli Kuznetovi 1957. aastal ajakirjas "Junost" ilmunud jutustus "Legendi järg" oli palju vastukaja tekitanud erand. Temagi teos oli aktuaalne, nooruslikult hoogne ja värske, kuid erines senistest selle poolest, et ta kirjutas kõigest, nii nagu oli, ilustamata ja võltspaatoseta.
1955. aastal oli Kuznetsov astunud Moskva Kirjandusinstituuti. Üliõpilasena sai ta "Junostilt" lähetuse sõita korrespondendina hüdroelektrijaamade ehitusele, töötas betoneerijana Irkutski HEJ ehitusel ja elas löökehituse igapäevaelu. "Legendi järje" ainestik ongi sealt.
Kriitikud olid üsna üksmeelsed, et Kuznetsov alustas oma loometeed väga kõlavalt. "Legendi järg" muutus oma aja bestselleriks, võiks isegi öelda, et kultusteoseks. Kuznetsovi hakati nimetama nn pihtimusliku proosa alusepanijaks nõukogude kirjanduses.
Mina lugesin "Legendi järge" esmakordselt siis, kui see ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus (1958. a, nr 18 ja 19), hiljem aga juba taskuformaadis raamatukesest, mille kaanepilt siin on, ja mis rohkest lugemisest üsna kulunud on.
Juba "Legendi järje" algus oli ebatavaline. Praegused noored vist ei teagi, et tollal nimetati keskkooli lõpueksameid küpsuseksamiteks ja kooli lõpetaja sai küpsustunnistuse. Vene koolides sai küpsustunnistuse kümnenda klassi lõpetamisel, eesti koolides üheteistkümnenda. Lõpetanu oli küps astuma nn suurde ellu. Seda elluastumist ülistati kui nõukogude kooli töövõitu, kõikide teede ja võimaluste algust. Aga Kuznetsov alustas oma löökehitajapäevikut, küsides:
"Kes leiutas sõna "küpsus"? Kellele tuli esimesena pähe mõte anda naiivsetele lastele pärast kooli lõpetamist pabereid küpsuse kohta? Just nagu võiks paberileht üheainsa päevaga elu teisipidi pöörata!
Lõpetasin kümnenda klassi, kuid veel iialgi elus polnud ma tundnud ennast nii abituna. Nii armetuna. Kutsikana.
Ma ei räägi sellest kellelegi. Kirjutan päevikus, sest mul on raske ja ma kardan. Kümme aastat sisendati meile, et kõik teed on meie ees lahti. Ja äkki osutus, et nad on meie ees kinni. Milleks peteti meid ja valmistati ette kergeks eluks?"
Samasuguses iroonilises, kohati aga lüürilises helistikus kulgeb kogu raamat. Näiteks:
"Siin ta oligi - kuulus Siberi ehitus! Eemalt paistsid tornkraanad, surisesid transportöörid - ehitati asulat... Tuletõrjeauto seisis keset tänavat ning kiivrites tuletõrjujad, kirved vööl, uhtusid asjalikult prahti rentslisse, kastsid muru. Pugal lehm jalutas asfaldil. Kuulutustahvlil oli plakat: "Täna näidatakse asula nr. 1 klubis "Unistusi teedel"."
"Legendi järg" lõpeb siiski optimistlikumas toonis, peategelane mõistab, et ei saa jääda betoneerijaks, ei saa lõputult sõita ühelt hüdroelektrijaama löökehituselt teisele, vaid peab hakkama õppima. Siis alles, kui üldse, ehk lähevad teed tema ees lahti...
Tema tuntuim teos oli romaan "Babij jar", sealsetest massilistest mahalaskmistest, mida ta sõja aja poisikesena oma silmaga oli näinud.
Анатолий Кузнецов "Продолжение легенды" (1957).
No comments:
Post a Comment