"Kaneelist torn"

Frederico Garcia Lorca
"Kaneelist torn"
Sarjast "XX sajandi luule".
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Tõlkinud Ain Kaalep.
Joonistused tekstis: Frederico Garcia Lorca.
Kujundanud Jaan Klõšeiko.

Rangelt võttes olen selle blogipostitusega hilinenud, sest 4. juunil sai 90aastaseks selle väikese luulekogu tõlkija Ain Kaalep ja päev hiljem oli Garcia Lorca 118. sünniaastapäev. Aga selles raamatukeses olev luule on ajatu ja seepärast ei maksa ka hilinemist pahaks panna.

Kaalep on luulekogule põhjaliku järelteksti kirjutanud, kus ta Garcia Lorca loomingut avab ja selgitab, peatudes eriti põhjalikult cante jondo mõiste ja olemuse kirjeldamisel: "Erakordne laulvus ja lähedus hispaania folkloori rahvuslikele allikaile, mis Garcia Lorca cante jondo laadis värsid olemuslikult enam-vähem tõlgitamatuks teevad, on kõnesolevale kogule iseloomulikud (mõeldud on kogu "Cante jondo poeem", mis valmis 1921. a); hispaania kunstilisse luulesse oli sellega toodud midagi hoopis uut ja sealjuures midagi hoopis ürgset."

Garcia Lorca kirjutas näidendeid, koostas näitusi oma sulejoonistustest, aga kuulsust tõid talle eelkõige tema värsid. 18. augustil 1936 lasti Frederico Garcia Lorca maha. "Roim toimus Granadas" - nii pealkirjastas Antonio Machado oma kuulsa järelehüüde noorele kolleegile: see luuletus on "Kaneelist torni" ümbrispaberi siseserval.

Ja siin on mõni Frederico Garcia Lorca luuletus:

MEMENTO

Kui ma kord suren,

pange kitarriga koos

mind mulda unele.

Kui ma kord suren,

apelsinide ja müntide

vahele unele.

Kui ma kord suren,

võin saada või tuulelipuks -

see mõne mure.

Kui ma kord suren!

RISTTEE

Tuul puhub läänest:

üks tulekeel

ja pistoda

südame sees.

Üks võnge käib

üle tee,

nagu võriseks

pingul keel

või määratu parm

oleks see.

Igal pool

oma ees

näen pistoda

südame sees.

LIIKUMATUS

Öökull

mõttesse jääb,

puhastab prille

ja ohkab.

Üks jaaniuss

mäest alla veereb

ja üks täht langeb.

Öökull lehvitab tiibu.