Augusti keskel sain kena kirja Eesti Lastekirjanduse Keskusest. See algas sõnadega: „Kuigi raamatu- või lugemisblogisid on tänapäevasel nutiajastul uskumatult palju, eristub Teie „Tütarlaps linnast“ teistest järjekindluse, lastekirjandusliku kallaku ja nostalgiateema poolest. Soovime, et kirjutaksite oma blogist lastekirjanduse keskuse väljaandesse Nukits.“
See oli mulle suur tunnustus, kuigi kiitus pani kohmetuma. Kirjas leidunud rohked küsimused blogi kohta meeldisid mulle (Eesti Lastekirjanduse Keskus meeldib ka juba palju aastaid) ja ma võtsin pakkumise vastu. Nüüdseks ongi asjad nii kaugel, et Nukits 2017 sisaldab mu lugu „„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut“ (lk 18-20).
Selle loo ilmumine on mulle ja „Tütarlapsele linnast“ omamoodi jõulukingitus, sestap sättisin siinse pildi ümber jõuluraami. Aitäh Nukitsa toimetajatele Anu Kehmanile ja Ülle Väljatagale ning kujundajale Vivika Kaltile.
Nukits on kord aastas (enamasti detsembri alguseks) välja antav Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakiri, mida varasematel aastatel almanahhiks kutsuti. Nukitsa kohta saab lugeda siit, samas on näha ka varasemate numbrite kaaned ja sisukorrad. Nukits on ilmunud alates aastast 1995. Lastekirjanduse keskuse trükiste müügi kohta saab lugeda siit.
Nukits 2017 sisukord on siin. Täna sain kätte autorieksemplari ja see on kena ning sisukas. Lugesin seda ka hoolega. Enim huvi pakkusid mulle Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra arutlus lapsepõlvest nõukapõlvkondade mälestuslikes lasteraamatutes ja kirjanduskriitik Krista Kumbergi käsitlus lapsepõlve süütutest ja muretutest mängudest. Huvitav oli teadasaamine lastekirjanik Pilvi Üllaste elust ja loomingust ning kaasaegse leedu lastekirjanduse kulgemisest väga realistliku ja väga fantastilise piirimaal.
EDIT: 9. veebr 2018. Nüüd on siin blogis see lugu ka täielikult:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee/2018/02/tutarlaps-linnast-meenutab-lapsepolves.html
No comments:
Post a Comment