29/09/2014

Vahepala: õpetajast, kes jääb meelde


Kümme aastat tagasi kirjutasin Elukirjale (sept, 2004) oma keskkooliaegsest kirjandusõpetajast Helju Viiresest pealkirja all "Õpetaja, kes jääb meelde". Elukirja arhiivi internetis praegu enam millegipärast pole ja seda lugu sealt lugeda ei saa. Aga siia nüüd - tegelikult ju juba varsti kättejõudva õpetajate päeva eel - panen sellest üsna pikast artiklist lühendatult ainult selle osa, mis minu kooliajaga ja tollase kohustusliku ning vabatahtliku lugemisvaraga rohkem seostub.

""Oktoobris 1954 võeti mind (õp Viires) vähese koormusega Tallinna 10. keskkooli (Nõmme Gümnaasiumi) palgale, edasi sain siis juba täiskoha. Olin seal kokku 18 aastat. Direktoriks oli pikki aastaid Paul Masing. Mul ongi aastate jooksul ainult kolm töökohta olnud. Pole palju.”

Õpetaja Viires meenutab tolleaegset 10. keskkooli klassi- ja koolivälise töö organiseerimist. Kui praegu öelda, et toimus palju komsomoliõhtuid, pahandab nii mõnigi, et laste pähe aeti punast prahti. Tegelikult olid need aga tollal niisugust silti kandnud kultuuriüritused. Viirese-ajal olid koolis ka esmaspäevased kultuurihommikud, kuhu kõik õpetajad ja õpilased kogunesid. Selle päeva tunnid olid viis minutit lühemad. Külas käis igasuguseid põnevaid inimesi, palju ka näitlejaid.

“1961–1964 käisin koos kooli legendaarse näiteringijuhi Tamara Vindiga täienduskursusel draamateatris (õpetatigi paljut kooli näiteringiga seoses, meie olime režissuuriosakonnas). Kümnas oli teatrit mitmel tasemel. Ingo Normet vedas pioneeride näiteringi. Suuremaid utsitas Vint, keda võis selles osas täiesti kutseliseks pidada – ta oli eesti aja lõpul käinud teatrikoolis.

1965. aastal oli märtsi alguses Vilde 100. sünni-aastapäeva tähistamine. Ühtlasi tähistasime siis ka naistepäeva õpetajate peoga. “Pisuhänd” sobis õpetajate näiteringi kavva kõige paremini – väheste osalistega salongitükk. Otsustasime selle üheks esinemiseks ära õppida. Aga siis kutsusid õpilased meid ka seda mängima – tegime neli korda. Mäletan, et Õpetajate Majas ja Juuru kultuurimajas.

Tohutult pikka õpilaste esitatud Martti Larni “Neljandat selgroolüli” mäletan ka hästi. Tegin etenduse stsenaariumi. Larnil on palju otsest kõnet, päris hea oli teha. Väga vägev neljatunnine etendus tuli. Harry Gustavson oli peaosas. Pahandust oli sellega ka. Vaatamas käis ju palju Nõmme elanikke. Ühe ususeltsi liikmed panid pahaks piiblirevüüd, kus 6–7 tüdrukut tantsisid, kergitasid jalgu, piibel käes. Nüüd ei ärrita niisugused esinemised enam kedagi, aga toona tehti haridusosakonda kaebus, mis õnneks tasapisi ära sumbus.”"


/- - -/
"Mäletan oma kooliajast, kuidas õpetaja Viires korraldas klassis kirjandusliku kohtu Balzaci loodud Eugenie de Rastignaci üle. Valmistusime selleks põhjalikult ja hirmus põnev oli. Märkmik tollal välja kirjutatud tsitaatidega on mul tänini alles. Veel kontrollis ta sageli kohustusliku kirjanduse lugemist n-ö pauktöödega ehk tunnikontrollidega. Küsis alati midagi niisugust, millest kohe näha oli, kas on loetud.

“Jah, “Tõest ja õigusest” olid kohustuslikud I ja IV osa, mina lasksin õpilastel kõike lugeda. Loeti ja kurdeti, et suur töö, aga lõpptulemusena ei kahetsenud vist keegi. Võib-olla see on ainuke kord, mil mõni inimene seda raamatut loeb ja saab täieliku ettekujutuse. Ja veel, vanasti oli õpetamise printsiip “lähemalt kaugemale”, nüüd on vastupidi. Oma asja vähendatakse, alustatakse veedadest. Palju rohkem peaks rääkima meie oma juurtest.”"


/- - -/
Selle loo lõppu panin toona ka mõne oma klassikaaslase meenutusi Helju Viiresega seonduvatest pildikestest koolipõlvest.

Näitlejannast klassiõe meenutus: “Mind lubas õpetaja Viires igal esmaspäeval eesti keele tunnist Kirjanike Majja kirjandusliku kolmapäeva pileteid ostma ja nende soovijaid oli koolis palju – see oli üks osa elust. Kord jälle ei tahtnud ma kirjutada tunnikontrolli mingist kohustuslikust asjast (vist oli see “Vaikne Don”) ja ta lubas mul kirjutada viimati loetud raamatust, mis oli “Colas Breugnon”. Kindlasti  oli ta oma ajas üks avarapilgulisemaid őpetajaid.”

Diplomaadist klassivenna meenutusest: “Kord kutsuti mind õpetajate tuppa millegi kohta selgitust andma. Õpetaja Viires lõpetas minu seletused mitte-ümberlükatava argumendiga: “Kuulge, ärge siin filosofeerige!” (abituuriumit teietati tol ajal ja see tõstis enesehinnangut kõvasti). Ühel teisel korral analüüsiti klassis kellegi jutustust ja Viires küsis minult, millega too jutustus algab. Heitsin pilgu tekstile ja vastasin veendunult: “Täpse aastaarvuga.” No tõepoolest seisis seal esikohal miski 18xx. Paraku polnud see vastus too, mida Viires kuulda soovis. “See algab looduskirjeldusega! Istuge,” ütles ta halvakspanevalt. Nojah, aastaarvule järgnes tõesti looduskirjeldus..."

/- - -/
Täielikult saab seda lugu mu kirjandusõpetajast (kes lisaks Tallinna 10. keskkoolile on olnud õpetaja ka 32. keskkoolis) ja veel ligi 40 lugu usutlustest ja kohtumistest Eesti kultuuri ühel või teisel kombel edasi arendanud inimestega lugeda minu raamatust "Eestimaa ilu" (2008), mida peaks raamatukogudes olema. Kes aga seda raamatut endale tahab, võib pöörduda otse minu poole. Mul on seda veel. Raamatu esikaas on näha siinse blogi kõrvalveerus.

Samast raamatust ja Elukirjast on pärit ka Helju Viirese foto 2004. a kodurõdul peiulillede keskel, pildistanud Tiit Koha.

No comments:

Post a Comment