"Vihaleek"

 
Emma Võgodskaja
"Vihaleek"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.
Kaane kujundanud Evald Okas.

Emma Võgodskaja India-teemalisest jutustusest "Ohtlik põgenik", mis noorele lugejale väga põnev oli, olen kirjutanud siin. Samas on ka tema ning raamatut illustreerinud kunstniku Nikolai Kotšergini lühiandmed. 1936. a kirjutatud "Vihaleek" sarnaneb mõnevõrra "Ohtliku põgenikuga", aga tegevus areneb Indoneesias.

Venekeelne originaal kandis pealkirja "Eduard Dekkeri lugu. Vihaleek". Selle jutustuse peategelane on tuntud Hollandi kirjandusest. Nimelt oli Eduard Douwes Dekker ehk Multatuli (2. märts 1820 - 19. veebr 1887) hollandi kirjanik, kelle kuulsaim romaan oli "Max Havelaar või Madalmaade Kaubandusühistu kohvioksjonid" (1860) - Indoneesia põliselanike kohtlemisest hollandlaste poolt. Max Havelaar on teisisõnu Max Puruvaene.

Aastatel 1838-1857 töötas Multatuli ametnikuna Indoneesias, tundis kaasa sealsete põliselanike vabadusvõitlusele, sattus konflikti Hollandi võimudega ja siirdus 1866. a elama Saksamaale. Tema "Max Havelaar" on 1973. a Rein Sepa tõlkes ilmunud ka eesti keeles, aga ma ei ole seda lugenud.

Multatuli tähendab ladina keeles "too, kes on palju läbi elanud". Hollandlased peavad Multatuli't oma kõigi aegade kõige olulisemaks kirjanikuks. Seetõttu võiks soovitada ka praeguslugejatele silmaringi avardamiseks "Vihaleegi" lugemist.

/Siinne Multatuli fotoportree on pärit veebilehelt gutenberg.org. Foto on tehtud u 1865. a ja seda säilitatakse Amsterdamis Multatuli-muuseumis./

Niisiis köitis Multatuli ehk Eduard Dekker Võgodskajat sedavõrd, et 1934. a hakkas venelanna temast kirjutama. Ja tulemus oli põnev. Lapsena ei saanudki ma selle põnevuse taustal aru, kui suurest kirjanikust see jutustus tegelikult on, sest peategelase kõrval võttis mu tähelepanust suure osa indoneeslaste raske elu ja eriti naistegelased, olgu siis tegemist Dekkeri lausa kangelaslikult kannatliku naise Everdinega või teenijatüdrukutega põlisrahva hulgast.

Tekstinäiteid:
"Öösel kuulis Eduard tõesti tiigri möirgamist. Kõik hääbus pimeduses, - maja õhukesed seinad oleksid nagu valvsaks muutudes tardunud. Eduard võttis välja püstolid, mis ta Padangist oli kaasa võtnud. Möirgamine  ja raevune kähin kuuldusid üsna lähedalt, just nagu maja juures oleva tara tagant, siis eemaldusid nad jälle... Miski meelitas looma - mingi lähedane saak.
Eduard kuulis kaks korda kellegi kiljatust, ehmunud inimhääli, siis kukkus pimeduses miski prantsatades, ning tiiger turtsus raevunult nagu vihane kass."

Эмма Выгодская "История Эдварда Деккера (Пламя гнева)" (1936)