"Jutustusi"

Mihail Sadoveanu
"Jutustusi"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Eela Kuusküll.
Illustreerinud P. Pavlinov.
Kaanekujundus I. Jazõnin.

Tunnistan ausalt et lapsena meeldis mulle sellest raamatust kõige rohkem kaanepilt. Iga lapse unistus - paterda vees, "vits peos, sest mine isahane tea", linnupojad pladistamas jalge ümber ja muidugi ka ümbritsevate metsade ning mägede lummus... Idüll...

Mihail Sadoveanu oli tol ajal Rumeenia Rahvavabariigi tippkirjanik, ka valitseva eliidi tipus seisev isik. Ega ma seda tookord teadnud, kuigi jutukogu eessõna sellest aimu andis. Aga eessõna lugemine tundus mulle lapsena väga igav.

Jutustused olid seevastu üsna huvitavad. Nüüd, tagantjärele saan aru, et need olid eelkõige mõistmisest. Sellest, kuidas üksteist mõistsid ja üksteisega suhtlesid inimesed, loomad, loodus, ühiskond. Talupoegade raskest elust, mida kirjanik hästi tundis, muidugi ka.

"Puika" näiteks oli sedatüüpi hingelist hardust ja pisaraid esilekutsuv koeralugu, millelaadseid kirjandusest palju leida võib. Kuidas kutsikas koju tuuakse, kuidas ta kõigi südamed võidab - eriti vaimustunud on muidugi lapsed:

"Kuid pikkamööda taltsutasin ta tulisuse. Ta hakkas mu sõna kuulama ja mind mõistma. Mu hõike peale jäi ta nagu kohale naelutatud seisma, pööras pea minu poole ja heitis mu jalge ette maha. Surudes end maa ligi, liputas ta saba ja vaatas mulle andekspaluvalt otsa." /- - -/ "Puika maeti aeda pähklipuu alla, kus suvel laulis ööbik. "oleksid sa näinud, kui ilus ta oli, ja nii rahulik!" ütles naine läbi pisarate. "Lapsed pärisid kogu aeg Puika järele.. Nüüd nad magavad... Nad ei tea veel midagi..."

"Tõrges Janoš" pajatas eeslikesest, kes mõnikord kangekaelsust ilmutas. Aga tal oligi raske elu, iga päev sai ta talumehelt keretäie ning sõbraks oli talle ainult viieaastane Mititsa.

"Mititsa mõistis teda suurepäraselt. "See on ju imetore eesel," mõtles poiss, "täpselt nagu muinasjuttudes. Kui tahan, saduldan ta ja kes siis teab, kuhu me sõidame... Hädaohu korral oskab Janoš mulle vajalikku nõu anda... Ja kõik hakkavad mu kangelastegusid imetlema!"..."

Siis on jutukogus veel "Jutustus hanedest", ühest heast naisest ja tüdrukust - lapsepõlve parimatest päevadest, mil isegi haned tantsisid rõõmust. "Haugas" aga räägib kanaröövlist, kes lapse jaoks omandab muinasjutulised mõõtmed, kuid osutub lõpuks tavaliseks kanakulliks.

"Vägilane Mazarjan" erineb eelmistest lugudest, sest tegu on vana rahvajutuga vaprast mehest, kes sõitis imekauni Püha Reede juurde. Sealt edasi juhatati ta Püha Pühapäeva juurde ja kui vanaema jutustades magama ei uinunud, siis jõudis Mazarjan kunagi ka Sinise mere tsaari juurde tsaaririiki, millest pole isegi jälge järele jäänud. On vaid vanaema, üksi elus veel sellest ajast ja mäletades kõike, kuidas oli.

* Mihail (Mihai) Sadoveanu (5. nov 1880 – 19. okt 1961) oli Rumeenia kirjanik (romaanid, lühijutud), ajakirjanik ja poliitikategelane, kahel korral riigijuht (1947–1948 ja 1958). Oli rahvusvahelise Lenini rahupreemia laureaat (1960). Eesti keeles olen tema raamatutest lugenud veel poliitilist lühiromaani "Mitrea Cocor" (1952) ja koolipoisielu Moldaavia provintsilinnakeses 19. sajandi 80. aastatel kajastavat "Lillede saart" (1955).

Михаил Садовяну "Рассказы", 1951.