Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

28/01/2017

„Tuulesõlmed“


„Tuulesõlmed“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte II.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Aleksander Mildeberg, Evald Okas.
Tõlkinud Ene Ambur, Erni Krusten, Hilda Pulk.

Vist jõudis see paks raamat minuni aastake pärast ilmumist juba esikaaneta, igatahes ei mäleta ma siin kõrval olevat kaanepilti, mille nüüd internetist leidsin. (Päris postituse algusse panin tiitellehe.)

Mina omakorda lugesin seda raamatut ka hästi palju, nõnda muutus see päris narmendavaks ja kui millalgi 1980ndatel aastatel selle 548 leheküljelise muinasjutukogu köita lasksin, ei olnud enam esikaant, osa tiitellehte koos selle kõrval olnud kena pildiga ega ka impressumit, millel tegijad kirjas. Ka puudub sisukord, aga jutud on kõik alles ja neid on kokku 49.

Pildid on äratuntavalt „okaslikud“, Evald Okase nende aastate muude tööde vaimus – neis domineerib hoogsus. Kahe ülejäänud kunstniku illustratsioone ma nii selgelt ei erista. Taas pean blogilugejatelt vabandust paluma, et mõnda joonistust ise värvipliiatsitega täiendanud olen – ühtlasi on see kindel märk, et just need joonistused meeldisid mulle lapsena teistest rohkem.

See muinasjutumaailm, mis raamatust avanes, oli imepõnev ja sisaldas nii paljude vahvate rahvaste nimesid (amuuri, nivhi jne), et lapse areneval mõistusel oli, mille üle juurelda. Aga eriti meeldis ja jäi meelde meie endi eesti muinasjutt „Talutütar ja vaeslaps“.

Seesama, kus vaeslaps laupäeva õhtul sauna läks ja, et ta teisi palju aitas, ei saanud ta ise enne lavale minna, kui kõik saunalised läinud olid. Siis aga sõitis sauna juurde vanapagan oma ema ja kolme pojaga. Salmid, mida vanapagan poegadele laulis, jäid ülimalt hästi meelde:
„Jookse, poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
...“

Igasuguseid keisreid, kuningapoegi, talumehi ja sulaseid, vaeslapsi ja muidu kauneid neide, sekka ka veidraid olendeid, kellega vägilasmehed või muidu nutika meelega poisslapsed võitlesid ja võistlesid, oli selles muinasjutukogumikus väga palju.






HUVITAV TEADA: Otsides internetist mul puudu olevaid impressumiandmeid sattusin aga kirjanduslooliselt põnevatele andmetele „Tuulesõlmede“ ja tolle aja teiste paksude muinasjuturaamatute ühest ja võimalik et peamisest tegijast.

Paul Ambur (1904–1974), kirjastustegelane ja kirjanduse uurija, samuti ka tuntud eksliibrisekoguja,  tegeles enne vangistamist (1949. a  Tallinnas; talle mõisteti 25+5 aastat vangistust) koos mitme  teise kirjanikuga ulatuslike muinasjuturaamatute koostamise ja tõlkimisega nagu „Imeveski“, „Kuldvokk“, „Tuulesõlmed“,  kuid tema nime ei märgitud kusagil. Kõik avaldati abikaasa Ene Amburi nime all.  1949. a keelustati muinasjuttude väljaandmine hoopiski, osa tõlkeid jäi käsikirja.

Foto allikas:  S. Migdal, Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, C-37:1178.

Vaata ka: „Imeveski“

24/01/2017

„Lõuna-Ameerika variant“


Sergei Zalõgin
„Lõuna-Ameerika variant“

Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Vladislav Staniševski.

Nõukaajal öeldi, et see on raamat kaasaegsetest intelligentidest. Praegu omistataks sellele kindlasti nimetus „naistekas“, eriti soovitatav 40+ lugejale. Mõlemad on õiged väited. Eelkõige on see romaan ühe naise armastusest. Sellest, kuidas ta hakkab järjest vähem hindama oma üsna head abikaasat ja pereelu ning kiindub üha rohkem oma unistuste mehesse. Unistused aga ei moodusta alati jalge all kindlat pinda.

Peategelasel Irinal ei vea peale armastuse ka pojaga, tööga, tema arvates eluga üldse. Nii ta uneleb ja unistab ja kõik läheb kuskile mööda.

Ilmumise ajal oli sellise sisuga romaan paljudele üllatus – nii tugevasti erines see nõukogude paatoslikest, kohustuslikult reibastest teostest. Ja see üllatus võeti rõõmuga vastu, raamat osteti kiiresti ära, lugemistubadesse tekkisid järjekorrad. Üllatuti, kui hästi ja täpselt on meeskirjanik suutnud kirjeldada naistegelase kõige peenemaid tundmusi ja hingeliigutusi. Zalõgini tundlikkust võrreldi Maupassanti, Flauberti ja Tšehhovi omaga.

Mõnevõrra teisiti arvas Juri Rjurikov (kelle armastusekäsitlustest on eesti keelde tõlgitud „Kolm kiindumust. Armastus eile, täna, homme“; ilmunud nii ajakirjas Noorus kui ka eraldi raamatuna). Ta leidis, et „Lõuna-Ameerika variandi“ peategelane on mehistunud naine, kes on küll emotsionaalne, kuid seda mõistusele tuginedes. Ta nagu tunneks mõtetega, tõelisi tundeid tal aga ei ole, nende asemel mõtleb ta tunnetest, muutudes niimoodi mingisuguseks naiselikkuse skeemiks või õigupoolest sootuks olevuseks. Ta mõtleb naiselikult, kuid tema mõtted on viljatud ja meenutavad ilma lehtedeta puuoksa. Sellist naist nimetas Rjurikov emantsipeerunud naiseks.

Mõni tsitaat mulle meeldinud romaanist:

„Mees oli Irina Viktorovnale väga lähedal, alati liiga kättesaadav; praegu ägises ta sügavas unes – tal oli alati terve inimese oivaline uni, eriti veel nüüd, pärast uneta ööd /---/ Ta oli läbilõhki tuttav ja rohkem kui reaalne, sellepärast vist Irina Viktorovna ei mõelnudki midagi muud, kui et ta on liiga lähedal ja liiga silmanähtavalt reaalne. Liiga!
Irina Viktorovna ja tema mõtlemisaine, saati siis veel unistuste objekti vahel pidi ikka olema teatav distants. Seda nappi, kuid vaba ruumi ta armastaski täita oma mõtetega.“

„Arvatavasti jaguneb maailm ka kõikide teiste inimeste silmis kaheks – inimeseks endaks ja kõigeks, mis teda ümbritseb –, Irina Viktorovnal aga oli esimene osa üha valdavamalt ülekaalus, ja ainult mõnikord, tundes end välismaailma ees võlglasena, ta lausa lahustus kõiges ümbritsevas, vaatas, kuulas, aistis seda kõikide meeltega, nagu alles hiljaaegu, oma neljakümne viiendal sünnipäeval.“


* Sergei Zalõgin (23. nov /6. dets/ 1913 –  19. aprill 2000) oli nõukogude kirjanik, kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja.

Сергей Залыгин „Южноамериканский вариант“ (1973).

10/01/2017

Huvimõõdik 3.


Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on "Tütarlaps linnast" lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 2. detsembril 2015, seega rohkem kui aasta tagasi. On hämmastav, kui vähe on lugejate huvi muutunud. Enim on loetud ikka nendesamade raamatute kohta nagu toona.

1. Tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi "Valitud valmid" (3423 lugejat).

2. Teisel kohal on endiselt Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused" (726).

3. Kolmandal kohal on endiselt "Üle õue õunapuu".

4. Ralf Parve luuletus "Ohakas" (on koha võrra tõusnud).

5. Uustulnukana on selles loendis Aleksander Puškini imekaunis luuletus "K***".

6. Juhan Smuuli südamlik koeralugu "Meremees Murka" (eelmistes loendites oli 4. kohal).

7. "Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik" (on koha võrra tõusnud).

8. Ellinor Rängeli "Kullimaja Marta"  (on kahe koha võrra langenud).

9. Krõlovi valm "Koer ja Hobune" (on samuti kahe koha võrra langenud).

10. Ralf Parve luuletus "Must kass" (langeb samuti tasapisi allapoole).

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on kümne popima postituse loetelust välja langenud Irmgard Keuni vahva raamatuke "Tüdruk, keda peeti halvaks".

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel ligi 250 raamatust. See annab lootust, et aasta pärast on lugemise huvimõõdikus ehk uued liidrid. Head blogi ja raamatute lugemist!
   

07/01/2017

"Pungad"


Oskar Luts
„Pungad“
Kogust „Följetonid“.

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Kui paljud teavad, et Oskar Lutsul, kelle sünnist möödub täna 130 aastat, on naljajutuke „Pungad“? Ma isegi ei oska öelda, miks see looke mulle väga meeldib. Võib-olla köidab ta mind oma lihtsusega, kindlasti ka selle pehme naeukurrulisusega, mis Lutsule üsna omane oli.

Härra proviisor Punsselile, kes apteegipuldi taga ajalehte luges, tuli vaiksel õhtupoolikul kunde, „too vikerkaarevärviline nina, kes miskipärast on endale kauniks kombeks võtnud tulla igal laupäeval.“

See on mutike Kadri Vemmal, kes raha tahaks, aga kellele proviisor teeb ettepaneku korjata apteegi jaoks kasepungi. Kadri kostab seepeale, et siis võiks ta ka usse korjata, sest apteek ju müüb ussiõli…

Nädal hiljem pajatab Kadri apteekrile, et sai kasepungade asemel hoopiski hirmsa kõhuvalu. Ja pungi pole, sest siis kui ta pungadest kubiseva puu otsa ronis, „tulli üits väegade must pilv nigu pada. Ja välku kah – tsiuh ja tsäuh.“

Kui pilv mööda sai, polnud puu peal enam pungakestki, olid hoopistükkis „puhtä ilusa lehekese justkui ingli silmä“.

Ja üleelatu eest soovib Kadri härra Punsselilt veidi kõturohtu ja hariliku viielise. „Väljas on äkki tulnud kevad.“

Loo ainestikku nagu polekski, aga ometi on Lutsu sulest sündinud nauditav kirjapanek – niisugune südamlikult muhelust tekitav vesteke. Mäletan, et keskkooliõpilasena esitasin Kadri osa kooli näiteringi proovil etüüdina. Tore oli!