"Pungad"

Oskar Luts
„Pungad“
Kogust „Följetonid“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Kui paljud teavad, et Oskar Lutsul, kelle sünnist möödub täna 130 aastat, on naljajutuke „Pungad“? Ma isegi ei oska öelda, miks see looke mulle väga meeldib. Võib-olla köidab ta mind oma lihtsusega, kindlasti ka selle pehme naeukurrulisusega, mis Lutsule üsna omane oli.

Härra proviisor Punsselile, kes apteegipuldi taga ajalehte luges, tuli vaiksel õhtupoolikul kunde, „too vikerkaarevärviline nina, kes miskipärast on endale kauniks kombeks võtnud tulla igal laupäeval.“

See on mutike Kadri Vemmal, kes raha tahaks, aga kellele proviisor teeb ettepaneku korjata apteegi jaoks kasepungi. Kadri kostab seepeale, et siis võiks ta ka usse korjata, sest apteek ju müüb ussiõli…

Nädal hiljem pajatab Kadri apteekrile, et sai kasepungade asemel hoopiski hirmsa kõhuvalu. Ja pungi pole, sest siis kui ta pungadest kubiseva puu otsa ronis, „tulli üits väegade must pilv nigu pada. Ja välku kah – tsiuh ja tsäuh.“

Kui pilv mööda sai, polnud puu peal enam pungakestki, olid hoopistükkis „puhtä ilusa lehekese justkui ingli silmä“.

Ja üleelatu eest soovib Kadri härra Punsselilt veidi kõturohtu ja hariliku viielise. „Väljas on äkki tulnud kevad.“

Loo ainestikku nagu polekski, aga ometi on Lutsu sulest sündinud nauditav kirjapanek – niisugune südamlikult muhelust tekitav vesteke. Mäletan, et keskkooliõpilasena esitasin Kadri osa kooli näiteringi proovil etüüdina. Tore oli!